Anton Palvadre
Anton Palvadre (25. märts 1886 Sangaste vald, Korijärve küla – 16. jaanuar 1942 Sosva laager, Sverdlovski oblast) oli Eesti õigusteadlane ja riigitegelane.
Elukäik
Lõpetas 1906. aastal Riia Vaimuliku Seminari. Revolutsioonilise tegevuse pärast istus Palvadre 1909–1910 Riias vangis. 1911. aastal lõpetas ta Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ja töötas seejärel advokaadina. I maailmasõjas teenis Vene ohvitserina rindel ning oli kolm aastat Saksa sõjavangis.
Palvadre oli aastail 1919–1923 Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei üks liidreid ning 1919–1920 töö- ja hoolekandeminister. Ta oli I, II ja lühemat aega ka III Riigikogu liige.
Ta toimetas ajalehte Sotsiaaldemokraat ja tegutses Tuleviku toimetuses. 1923. aastal sai Palvadrest riigikohtunik ja 1938–1940 oli ta õiguskantsler. Osales 1938. aasta põhiseaduse koostamisel.
1940. aastal otsustas Elva linnavolikogu müüa Anton Palvadrele üle 10 000-ruutmeetrine hoonestatud aianduskrunt Tartu tänaval Verevi järve ääres, hinnaga 620 krooni[1].
Nõukogude võimuorganid arreteerisid Palvadre 14. juunil 1941 ning ta küüditati Venemaale, kus ta järgmise aasta jaanuaris Sosva vangilaagris Sverdlovski oblastis suri. Pärast Palvadre surma tehti veel surmaotsus (!) 28. veebruaril 1942.
Tunnustus
Isiklikku
Anton Palvadrel oli viis venda:
- Rein Palvadre – talupidaja ja seltsiliikumise tegelane
- Jaan Palvadre – rahvakooliõpetaja, talunik ja vallavanem
- Peeter Palvadre – raudteeametnik
- Jakob Palvadre – kommunist, punaste väejuht ja ajalooprofessor
- Juhan Palvadre – gümnaasiumiõpetaja ja koolidirektor
Viited
Kirjandus
- Õiguskantsler seaduspärasuse valvel. Uus Eesti, 12. jaanuar 1939, nr 11, lk 3
- Toomas Anepaio , "Anton Palvadre. Õigusehoidja". Ilmamaa, Tartu 2022.
Välislingid
- Anton Palvadre Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
