Antonio Gramsci

Marksism
Artiklid teemal

Sotsioloogia ja antropoloogia Kodanlus Klassiteadvus Kaubafetišism Kommunism Hegemoonia Riigita kommunism Ekspluateerimine Inimloomus marksismis Proletariaat Tootmissuhted Alatarbimine
Majandusteadus Marksistlik ökonoomika Väärtusseadus Tootmisvahendid Tootmisviis Tootlikud jõud Lisaväärtus
Ajalugu Kapitalistlik tootmine Klassivõitlus Proletariaadi diktatuur Maailmarevolutsioon Kapitali esialgne akumulatsioon Proletariaadi revolutsioon
Filosoofia Marksistlik filosoofia Ajalooline materialism Dialektiline materialism Guevarism Maoism Marksistlik humanism Strukturaalne marksism Trotskism Lääne marksism
Tuntud marksistid Karl Marx Friedrich Engels Rosa Luxemburg Vladimir Lenin Lev Trotski Antonio Gramsci Mao Zedong György Lukács Cornelius Castoriadis Louis Althusser Frankfurdi koolkond Praxise koolkond Antonio Negri
v r

Antonio Francesco Gramsci [ant'oonjo fran'tšesko gr'amši] (itaalia hääldus: anˈtɔːnjo ˈɡramʃi; 22. jaanuar 1891 – 27. aprill 1937) oli Itaalia kirjanik, poliitik ja poliitiline filosoof.

Itaalia Kommunistliku Partei asutaja ja liidrina pandi ta Mussolini fašistliku režiimi ajal vangi. Tema kirjutised ja neist koostatud raamatud sisaldavad ühiskonna ja poliitilise juhtimise analüüsi. Ta on üks tuntumaid marksistlikke mõtlejaid.

Hegemooniateooria

Gramsci üks kõige tuntumaid teooriaid on hegemooniateooria. Hegemoonia on võimul oleva või võimule püüdleva sotsiaalse rühma vaimne ja moraalne juhtpositsioon. Selle tõttu inimesed alluvad vabatahtlikult võimule. Nad usuvad, et juhtiva rühma huvid on kogu ühiskonna huvid.

Gramsci sõnutsi on hegemoonia "liikuv tasakaal", mis koosneb seda või teist tendentsi pooldavate või mittepooldavate jõudude suhetest. Võtmestrateegia on Antonio Gramsci järgi terve mõistus. Kui ühe rühma huve väljendavaid ideid aktsepteeritakse kui üldist ja mitte kui tolle rühma "mõistust", on eesmärk saavutatud. Gramsci väitel püsib hegemoonia siis, kui enamik saadakse jätkuvalt sellega nõusse. See nõusolek tuleb saavutada üha uuesti, sest valitsev käsitlus põrkub pidevalt ühiskonnarühmade vastuseisule. Säärane vastupanu tuleb ikka ja jälle ületada, et inimesed soostuksid omaks võtma neile pakutavat pilti ühiskonnast ja selle suhetest. Vastupanu võib küll alla suruda, kuid lahti ei saa sellest kunagi.

Hegemoonia kandjateks on meedia, poliitilised parteid, kirik, samuti kool ja kodanikuühiskonna institutsioonid, mille piires tegutsedes inimesed võtavad omaks valitsejate pakutava ideoloogia. Ei piisa ainult poliitilisest võimu saavutamisest, vaid tuleb muuta inimeste teadvust. Kapitalistliku ühiskonna arenedes kasvab hegemoonia osatähtsus võimu kindlustamisel.