Ants Viires
Ants Viires (kuni 28.02.1938 Veber; 23. detsember 1918 Tartu – 18. märts 2015) oli eesti etnoloog ja kultuuriloolane.[1]
Elulugu
Viires lõpetas 1937. aastal Hugo Treffneri gümnaasiumi. Õppis Tartu Ülikoolis esialgu filoloogiat, alates 1940. aastast etnograafiat. Samal ajal alustas ta töötamist Eesti Rahva Muuseumis, kus tegutses kuni 1946. aastani, sõja ajal tegeles ta muuseumikogude päästmise ja säilitamisega. Saksa okupatsiooni ajal mobiliseeriti Viires sõjaväe politseipataljoni tõlgiks, see seik sai hiljem tema karjäärile saatuslikuks. 1946–1949 oli Viires Tartu Ülikoolis aspirantuuris, pidades selle kõrvalt loenguid etnograafiast. 1950. aastal algas aga äge "kodanlike natsionalistide" vastu suunatud kampaania, mistõttu äsja aspirantuuri lõpetanud Viires ei leidnud enda haridusele vastavat tööd ning pidi end elatama juhutöödest planeerija, maadeparandaja ja kooliõpetajana (1952–1956). Viiresel valmis oluline uurimus eesti puitarhitektuurist, mille kaitsmisel sai ta 1955. aastal ajalookandidaadi kraadi.
1956. aastal õnnestus Viiresel leevendunud oludes saada tööd Ajaloo Instituudis, kus ta töötas koos Harri Mooraga arheoloogiasektoris, alates 1968. aastast juhtis aga etnograafide rühma tööd. 1977. aastal moodustati eraldi etnograafiasektor, ent Viirest selle juhiks ei jäetud, sest taas meenutati tema sõjaaegseid "patte", pealegi ei astunud Viires NLKP-sse. Alles 1983. aastal õnnestus tal saada vastmoodustatud etnoloogiasektori juhiks, kelleks ta jäi 1988. aastani. Aastatel 1992–1997 oli ta Ajaloo Instituudi etnoloogia ja kunstiajaloo osakonna etnoloogia sektori kohusetäitja. 1996. aastal sai ta Eesti etnoloogia edendamise eest Riigivapi IV klassi teenetemärgi.
Viirese viljakas teadlasetöö jätkus ka edaspidi, viimastelgi aastatel ilmus tema artikleid eesti kultuuriajaloo kohta.
Teoseid
- "Puud ja inimesed", Valgus 1975;
- "Talurahva veovahendid", Valgus 1980
- "Seitsme maa ja seitsme mere taha", Eesti Raamat 1991, ISBN 5450011849
- "Eesti rahvakultuur" (koostanud koos Elle Vunderiga), Eesti Entsüklopeediakirjastus, 1998, ISBN 9985700074
- "Eesti rahvakultuuri leksikon (koostaja ja üks autoritest)", Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000 (ISBN 9985700759); 2007 (ISBN 9789985702833)
- "Puud ja inimesed", Ilmamaa 2000, ISBN 9985878744
- "Kultuur ja traditsioon", Ilmamaa 2001, ISBN 10241604
- "Meie jõulude lugu", Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2002 (ISBN 9985701216); 2005 ISBN 998570214X
- "Vana eesti rahvaelu", Ilo 2004, ISBN 9985575725
- "Eesti rahvapärane puutööndus", Ilo 2006, ISBN 9985577949
- "Eesti rahvakultuur", Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2008
- "Läbi heitlike aegade. Tagasivaade minu eluteele", Ilmamaa 2011, ISBN 9789985773895
Tunnustus
- 1996 Riigivapi IV klassi teenetemärk[2]
- 1998 Eesti Rahvuskultuuri Fondi elutöö tänuauhind
- 2002 Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia (raamat "Minu jõulude lugu")
- 2003 Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia (tähelepanuväärne panus Eesti etnoloogia arendamisel)
- 2004 Jakob Hurda rahvuskultuuri auhind
- 2005 Tartu Ülikooli audoktor[3]
- 2007 Eesti Vabariigi kultuuripreemia (koos Ants Heina, Raimo Pullati ja Ivar Leimusega; 619-leheküljelise entsüklopeedilise suurteose "Johann Christoph Brotze Estonica" koostamine)
- 2009 Rahvusmõtte auhind[4]
Isiklikku
Graafik Evi Tihemets oli Ants Viirese abikaasa.
Vaata ka
Viited
Kirjandus
- Jürgenson, Aivar 2003. Suur Vana Mees Eesti etnoloogias: Ants Viires 85. Mäetagused 25: 273–278.
- Kull, Kalevi 2000. Ants Viires, eesti mõtlemine ja puud. Rmt.: Viires, Ants. Puud ja inimesed. Tartu: Ilmamaa, 189–194.
Välislingid
- Kadi Alatalu. Ants Viirese 90. juubeliks ilmus suurteos rahvakultuurist ERR, 19. detsember 2008
- Tanel Veenre. Ants Viires – eestlaste hingeelu täppisteadlane EPL, 21. veebruar 2009
- "Rahvusmõtte auhinna sai etnoloog Ants Viires", Postimees Online, 1. detsember 2009
- Ants Viires Eesti biograafilises andmebaasis ISIK
