Arnold Sommerfeld

Arnold Sommerfeld
Arnold Johannes Wilhelm Sommerfeld (1868–1951)
Sündinud	5. detsember 1868 Königsberg, Preisi kuningriik
Surnud	26. aprill 1951 (82-aastaselt) München, Lääne-Saksamaa
Elukoht	Saksamaa
Kodakondsus	Saksa
Alma mater	Königsbergi Ülikool
Teadlaskarjäär
Tegevusalad	füüsika
Töökohad	Göttingeni Ülikool Clausthali Tehnikaülikool RWTH Aacheni Ülikool Müncheni Ülikool
Tuntumad õpilased	Loend Werner Heisenberg Wolfgang Pauli Peter Debye Paul Sophus Epstein Hans Bethe Ernst Guillemin Karl Bechert Paul Peter Ewald Herbert Fröhlich Erwin Fues Helmut Hönl Ludwig Hopf Walther Kossel Adolf Kratzer Alfred Landé Otto Laporte Wilhelm Lenz Rudolf Peierls Walter Rogowski Rudolf Seeliger Heinrich Welker Gregor Wentzel
Tunnustus	Matteucci medal (1924) Max Plancki medal (1931) Lorentzi medal (1939) Oerstedi medal (1949)

Arnold Johannes Wilhelm Sommerfeld (saksa hääldus: ˈzɔmɐˌfɛlt; 5. detsember 1868 – 26. aprill 1951) oli saksa füüsikateoreetik, kes on tuntud oma teedrajavate uurimustega aatomifüüsikas ja kvantfüüsikas. Oli Londoni Kuningliku Seltsi välisliige.^[1]

Töö juhendajana

Ta oli õpetaja ja mentor paljudele õpilastele teoreetilise füüsika uuel ajajärgul. Ta juhendas paljude Nobeli auhinna võitjate doktoritöid füüsikas ja keemias (ainult J. J. Thomsonit võib temaga mentorluse vallas võrreldavaks pidada). Juhendas näiteks Werner Heisenberg'i, Wolfgang Pauli, Peter Debye doktoritöid.

Panus teadusesse

Ta tutvustas teise kvantarvu (orbitaalkvantarv) ja kolmanda kvantarvu (magnetiline kvantarv). Tema panuseks peetakse ka peenstruktuuri konstandi tutvustamist ja röntgenikiirte lainete teoorit.

Tunnustus

Sommerfeldi esitati Nobeli auhinnale 84 korda, mis suurim esitamiste arv. Talle järgneb esitamiste poolest Otto Stern, keda esitati 82 korda.^[2]

Viited