Avignoni vangipõlv

Avignoni vangipõlveks nimetatakse paavstide resideerimist Avignonis aastatel 1309–1376.

Paavstid olid sunnitud sinna kolima konflikti tõttu Prantsuse kuningaga ning Itaalias valitsevate keeruliste poliitiliste olude tõttu.^[1]

1296. aastal maksustas Philippe IV Ilus katoliku kiriku Prantsusmaal, Rooma paavst aga keelas kirikul riigile makse maksta, Philippe keelas prantsuse raha paavstiriiki viimise ning 1301. aastal arreteeris Philippe paavsti legaadi, paavst kuulutas vastukaaluks paavsti ülimuslikkust kuninga üle. Philippe nõudis paavsti kukutamist ja laskis ta röövida, kuid rahvahulk vabastas paavsti. 1305. aastal asus paavstiametisse uus, prantslasest paavst. Tänu ebastabiilsusele Rooma linnas suutis Philippe ta meelitada resideerima Avignoni, kus paavst oli Prantsuse kuninga mõju all.

Avignoni paavstid:

1309–1314 Clemens V
1316–1334 Johannes XXII (1328–1330 oli samal ajal ametis Roomas valitud vastupaavst Nicolaus V)
1334–1342 Benedictus XII
1342–1352 Clemens VI
1352–1362 Innocentius VI
1362–1367, 1370 Urbanus V (1367–1370 resideeris Roomas, naasis enne surma Avgnoni)
1370–1376 Gregorius XI (läks Rooma ja suri seal 1378, tema järglaseks valiti Urbanus VI)

Avignoni vastupaavstid:

1378–1394 Clemens VII (Rooma paavsti Urbanus VI vastane)
1394–1403 Benedictus XIII (Rooma paavsti Bonifatius IX vastane, põgenes piiratavast Avignonist, suri 1423 Peniscolas; tema järglastest vastupaavstid olid ametis kuni 1437)

Avignon ja Venaissin jäid paavsti valdusteks kuni 1791. aastani, mil annekteeriti Prantsusmaa poolt.