Bosnia sõda

Bosnia sõda
Osa Jugoslaavia sõdadest
Ülevalt päripäeva: serblaste tankitule tagajärjel süttinud kõrghoone Sarajevos; Ratko Mladić ja Serblaste Vabariigi armee ohvitserid; norralasest ÜRO rahuvalvur Sarajevos.
Toimumisaeg 6. aprill 1992 – 14. detsember 1995
(3 aastat 8 kuud 1 nädal ja 6 päeva)
Toimumiskoht Bosnia ja Hertsegoviina
Tulemus

sõjaline patiseis

  • Bosnia sisemine poolitamine Daytoni lepingu järgi; Serblaste Vabariigi loomine
  • NATO juhitud vägede sisenemine piirkonda tagamaks rahulepingu täitmist
Osalised
  • 1992–1994:
  • Bosnia ja Hertsegoviina Vabariik
  • 1994-1995:
  • Bosnia ja Hertsegoviina
  •  Horvaatia
  • Horvaatia Hertseg-Bosnia Vabariik
  • NATO (1995)
  • 1992–1994:
  • Horvaatia Hertseg-Bosnia Vabariik
  •  Horvaatia
  • 1992–1995:
  • Serblaste Vabariik
  • Serbia Krajina Vabariik
  • Jugoslaavia Liitvabariik
Väejuhid või liidrid
  • Alija Izetbegović
  • Haris Silajdžić
  • Sefer Halilović
  • Rasim Delić
  • Enver Hadžihasanović
  • Leighton W. Smith Jr.
  • Horvaatia Franjo Tuđman
  • Horvaatia Gojko Šušak
  • Horvaatia Janko Bobetko
  • Mate Boban
  • Milivoj Petković
  • Slobodan Praljak
Kaotused
30 521 langenud sõjaväelast
31 583 hukkunud tsiviilisikut[1]		 6000 langenud sõjaväelast
2484 hukkunud tsiviilisikut[1]		 21 173 langenud sõjaväelast
4179 langenud tsiviilisikut[1]

Bosnia sõda (serbia-horvaadi keeles Rat u Bosni i Hercegovini; Рат у Босни и Херцеговини) oli Bosnias ja Hertsegoviinas 1992. aasta 6. aprillist kuni 14. detsembrini 1995 toimunud sõda, milles osalesid Bosnia ja Hertsegoviina Vabariigi relvajõud ning Bosnias asunud Bosnia serblased (Serbia Krajina Vabariik) ja Bosnia horvaatide (Horvaatia Hertseg-Bosnia Vabariik), mida toetasid vastavalt Serbia ja Horvaatia.

See oli üks Jugoslaavia lagunemisel toimunud sõdadest. Juba 1991. aastal olid Jugoslaavia Föderatiivsest Sotsialistlikust Vabariigist eraldunud Sloveenia ja Horvaatia, 29. veebruaril 1992 korraldas iseseisvusreferendumi ka mitmerahvuseline Bosnia ja Hertsegoviina Sotsialistlik Vabariik – 44% rahvastikust moslemitest bosnialased, 32,5% õigeusklikud serblased ja 17% katoliiklikud horvaadid. Bosnia serblaste poliitilised esindajad kutsusid üles referendumit boikoteerima; kokku käis hääletamas 63,6% valimisõiguslikest kodanikest, kellest 99,7% pooldas iseseisvust[2]. 3. märtsil kuulutas Bosnia-Hertsegoviina end ametlikult iseseisvaks ja kogus järjest rahvusvahelist tunnustust. Olukord teravnes veelgi, kui Bosnia-Hertsegoviina president Alija Izetbegović võttis tagasi oma allkirja kohalike serblaset ja horvaatidega sõlmitud Carringtoni–Cutileiro plaanilt, mis pidi jaotama Bosnia elanike etnilise päritolul põhinevateks kantoniteks. Viimaks mobiliseerisid kohalikud Bosnia serblased, keda juhtis Radovan Karadžić ning toetasid Jugoslaavia Rahvaarmee ja Serbia valitsus eesotsas Slobodan Miloševićiga, oma väeüksused etniliste serblaste alade kaitseks ja riigis puhkes sõjategevus, mis hõlmas ka etnilist puhastust.

Konflikt toimus algselt Jugoslaavia armee üksuste vahel Bosnias, mis hiljem muutusid Serblaste Vabariigi armeeks (VRS) ühelt poolt, ning Bosnia ja Hertsegoviina Vabariigi armee (ARBiH), mis koosnes suures osas bosnialastest, ja Horvaatia kaitsenõukogu (HVO) horvaatide jõudude vahel teiselt poolt. Pinged horvaatide ja bosnialaste vahel kasvasid 1992. aasta lõpu jooksul, mille tulemusel algas 1993. aasta alguses Horvaatia-Bosnia sõda[3]. Bosnia sõda iseloomustas kibedad lahingud, linnade ja asulate valimatut tulistamist, etnilisi puhastusi ja süstemaatilisi massilisi vägistamisi, mida panid toime peamiselt serblaste[4] ja vähemal määral ka horvaatide[5] ja bosnialaste jõud[6]. Sellised sündmused nagu Sarajevo piiramine ja Srebrenica veresaun said hiljem konflikti sümboliteks.

Kuigi serblased olid esialgu sõjaliselt ülekaalus tänu Jugoslaavia Rahvaarmee poolt antud relvadele ja ressurssidele, kaotasid nad sõja teises pooles enda eelise, kui Bosnia ja Hertsegoviina Föderatsiooni loomisega 1994. aastal pärast Washingtoni kokkulepet liitusid nende vastu bosnialased ja horvaadid. Pakistan eiras ÜRO relvatarnete keeldu ja saatis Bosnia moslemitele tankitõrjerakette, samas kui pärast Srebrenica ja Markale veresaunu sekkus NATO 1995. aastal operatsiooniga "Deliberate Force", mis oli suunatud Serblaste Vabariigi armee positsioonide vastu[7][8]. Sõda lõppes pärast Bosnia ja Hertsegoviina rahu üldise raamkokkuleppe allkirjastamist Pariisis 14. detsembril 1995. aastal. Rahuläbirääkimised toimusid Daytonis, Ohio osariigis, ja need lõpetati 21. novembril 1995[9].

Vaata ka

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Calic, Marie–Janine (2012). "Ethnic Cleansing and War Crimes, 1991–1995" – Ingrao, Charles W. & Emmert, Thomas A. (toim.). Confronting the Yugoslav Controversies: A Scholars' Initiative. West Lafayette, IN: Purdue University Press. lk 139–140. ISBN 978-1-55753-617-4.
  2. ↑ Nohlen, Dieter; Stöver, Philip (2010). Elections in Europe: A Data Handbook. Nomos Verlagsgesellschaft Mbh & Co. lk 334. ISBN 978-3-8329-5609-7.
  3. ↑ Christia 2012, lk 172. sfn viga: sihtkoht puudub: CITEREFChristia2012 (spikker)
  4. ↑ Wood 2013, lk 140, 343. sfn viga: sihtkoht puudub: CITEREFWood2013 (spikker)
  5. ↑ Forsythe 2009, p. 145
  6. ↑ "Bosnia Handout". fas.org. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. oktoober 2017. Vaadatud 14. mail 2016.
  7. ↑ Cohen, Roger (31. august 1995). "Conflict in the Balkans: The overview; NATO presses Bosnia bombing, vowing to make Sarajevo safe". The New York Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 19. september 2018. Vaadatud 5. mail 2011.
  8. ↑ Holbrooke, Richard (1999). To End a War. New York: Modern Library. Lk 102. ISBN 978-0-375-75360-2. OCLC 40545454.
  9. ↑ "Dayton Peace Accords on Bosnia". US Department of State. 30. märts 1996. Originaali arhiivikoopia seisuga 22. mai 2011. Vaadatud 19. märtsil 2006.

Välislingid

  •  Bosnia sõda – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis