Eesti NSV Ülemkohus

Eesti NSV Ülemkohus

Eesti NSV lipp
Asutatud	1940
Tegevuse lõpetanud	1990
Peakorter	Tallinn
Asukoht	Rahvakohtu tänav 3, Tallinn Pärnu maantee 7, Tallinn
Tegevuspiirkond	Eesti NSV
Juht	Eesti NSV Ülemkohtu esimees
Peeter Vendelin (1940–1941) Leonid Jürgens (1941–) Rudolf Timm (1944–1952) Rudolf Sarin (1952–1962) Robert Simson (1962–)

Eesti NSV Ülemkohus oli Eesti NSV kõrgeim kohtuorgan, mis muu hulgas tegi järelevalvet kõikide Eesti rahvakohtute tegevuse üle^[1].

Eesti NSV Ülemkohtu ülesanded

Vastavalt Eesti NSV Konstitutsiooni § 79 ja § 80 oli Eesti NSV Ülemkohus Eesti NSV kõrgem kohtuorgan, millele oli pandud kõigi Eesti NSV kohtuorganite kohtuliku tegevuse järelevalve ja mis valiti Eesti NSV Ülemnõukogu poolt viieks aastaks.

Ülemkohus lahendas oma jurisdiktsiooni kuuluvaid esimese astme kaebusi, kassatsioonikaebusi, teostas juriidilist järelevalvet ja täiendavate asjaolude ilmnemisel vaatas läbi teist korda avatud kaasusi. Kohtuasjade lahendamisel lähtus ülemkohus NSV Liidu konstitutsioonist, Eesti NSV konstitutsioonist ja muudest õigusaktidest.

Ülemkohtu koosseisu valis Eesti NSV Ülemnõukogu viieks aastaks^[1]. Koosseisu kuulusid esimees, tema asetäitjad, liikmed ja rahvakaasistujad^[1]. Ülemkohtu struktuuris oli tsiviilkolleegium, kriminaalkolleegium, presiidium ja pleenum^[1].

Eesti NSV Ülemnõukogu seaduse "Seadus Eesti sümboolikast" kohaselt nimetati 8. mail 1990 Eesti NSV Ülemkohus ümber Eesti Vabariigi Ülemkohtuks.

16. mail 1990 lahutati Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadusega "Eesti valitsemise ajutise korra alustest" punkti 5 järgi Eesti kohtud NSV Liidu kohtusüsteemist.^[2]

Eesti NSV Ülemkohtu ajalugu

Eesti NSV Ülemkohus moodustati 1940. aastal, kui Kohtukoda nimetati Ülemkohtuks ja Riigikohus kaotati^[3]. 1. jaanuarist 1941 toimusid põhjalikud ümberkorraldused, millega kogu endine Eesti kohtusüsteem likvideeriti. Kõrgeimaks sai kohtuinstantsiks sai Eesti NSV Ülemkohus, millele allusid maakonnakohtud (11) ja rahvakohtud. Eesti NSV Ülemkohtu liikmed tuli valida Eesti NSV Ülemnõukogus. Ülemkohtu liikmed määratsi ametisse Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi poolt.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 13. detsembri 1940. aasta seadluse nr 88 alusel nimetati Eesti NSV Ülemkohtu esimeheks (13.12.1940–08.06.1941) Peeter Vendelin ja esimehe I asetäitjaks Aleksei Korotkov. Eesti NSV Ülemkohtu koosseisu kuulusid 6 liiget ja 18 rahvakaasistujat.

1944. aastal taastati Eesti NSV territooriumil NSV Liidu kohtusüsteem kaheastmeline linna/maakonnakohtute Eesti NSV Ülemkohtu süsteem, millele lisaks tegutses Eesti NSV-s ka sõjaväeliste kuritegude eest NSV Liidu SARKi tribunalide ja Erinõupidamine. Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 30. mai 1944. aasta seadlusega pandi Eesti NSV Ülemkohtule ka ringkonnakohtute ülesanded.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi 21. novembri 1944. aasta seadlusega valiti Eesti NSV Ülemkohtu esimeheks Rudolf Timm, I asetäitjaks Ferdinand Adamson ja II asetäitjaks Nadežda Veimer.

Eesti NSV Ülemnõukogu 15. märtsi 1947. aasta otsusega valiti uus Eesti NSV Ülemkohtu koosseis: esimees – Rudolf Timm, asetäitjateks – Heinar Grabe ja Oskar Jürgenson ning 10 Eesti NSV Ülemkohtu liiget.

Eesti NSV Ülemnõukogu 3. aprilli 1952. aasta otsusega valiti uus Eesti NSV Ülemkohtu koosseis: Ülemkohtu esimees Rudolf Sarin, 14 liiget ja 200 rahvakaasistujat.

Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidium 11. septembri 1954. aasta seadlusega moodustati Eesti NSV Ülemkohtu Presiidium 5-liikmelises koosseisus: Presiidiumi esimees – Eesti NSV Ülemkohtu esimees Rudolf Sarin, esimehe asetäitjad – Eesti NSV Ülemkohtu esimehe asetäitjad Pavel Afanasjev ja Voldemar Nurmela, liikmed – Ülemkohtu liikmed Antonina Majorova ja Eduard Annus.

Mais-juunis 1960 likvideeriti Eesti NSV Kohtuministeerium ja rahvakohtute juhtimine viidi üle Eesti NSV Ülemkohtu pädevusse. 2. detsembril 1970 taastati Eesti NSV Justiitsministeerium ning kohtute juhtimine läks üle Eesti NSV Ülemkohtult ministeeriumi pädevusse. 1960. aastal pandi Eesti NSV Ülemkohtule rahvakohtute töö juhtimine ja kogu nende tegevuse kontrollimine, samuti riiklike notariaalkontorite töö juhtimine. 19. augustil 1960 võttis Eesti NSV Ülemnõukogu vastu “Eesti NSV Kohtukorralduse seaduse”, mille § 34 järgi on Eesti NSV Ülemkohus kõrgeim kohtuorgan Eesti NSV-s, kelle kompetentsi kuulus vabariigi rajoonide (linnade) rahvakohtute töö juhtimine ja järelevalve nende kohtuliku tegevuse üle.

Eesti NSV Ülemkohus koosseisus tegutsesid: 1) tsiviilasjade kolleegium; 2) kriminaalasjade kolleegium; 3) Eesti NSV Ülemkohtu Presiidium; 4) Eesti NSV Ülemkohtu pleenum.

6. mail 1990 võeti vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu seadus "Eesti valitsemise ajutise korra alustest", mis lõpetas Ülemkohtu allutatuse NSV Liidu Ülemkohtule. Õigusemõistmine Eesti territooriumil oli Nõukogude Liidu kohtuvõimust lahutatud ja sõltumatute Eesti kohtute ainupädevuses. 20. augustil 1991 taastati Eesti Vabariigi iseseisvus. 23. oktoobril 1991 võttis Eesti Vabariigi Ülemnõukogu vastu "Eesti Vabariigi kohtute seaduse" ja "Kohtuniku staatuse seaduse", algas üleminek kolmeastmelisele kohtusüsteemile. 9. aprillil 1992 võeti vastu Eesti Vabariigi Ülemnõukogu otsus kohtureformi läbiviimisest. Otsuse punkti 1 kohaselt tuli rajada Riigikohus. 1. oktoobril 1993 lõpetas tegevuse Eesti Vabariigi Ülemkohus.

Eesti NSV Ülemkohtu koosseisud

1940

• Aleksei Korotkov (esimehe esimene asetäitja 31. detsembrist 1940)
• Hans Tiik (esimehe teine asetäitja 31. detsembrist 1940)
• Heinar Grabe (liige 31. detsembrist 1940)
• Heinrich-August Maru (liige 31. detsember 1940 – 16. aprill 1941)
• Voldemar Issajev (liige 31. detsember 1940 – 15. veebruar 1941)
• Friedrich Niggol (liige 31. detsember 1940 – 16. aprill 1941)
• Aksel-Helmut Palgi (liige 31. detsember 1940 – 16. aprill 1941)

1941

1944–1946

1947–1951

1952

1957

1962

1967

1972

1977

1980

1985

Viited

Välislingid

• Eesti NSV Ülemkohus, The National Archives of Estonia
• "Saladuslik Eesti NSV Ülemkohus", Eesti Päevaleht, 11.02.2003
• SUPREME COURT OF THE ESSR, 1941, SOVIETISATION OF THE ESTONIAN COURT SYSTEM