Eestimaa kubermanguvalitsus

Eestimaa kubermanguvalitsus

Toompea loss. U 1880–1890, enne Aleksander Nevski katedraali ehitamist
Asutatud	1722
Tegevuse lõpetanud	1917
Peakorter	Tallinn
Asukoht	Toompea loss
Tegevuspiirkond	Eestimaa kubermang
Peaorgan	Valitsev Senat Liivi-, Eesti- ja Kuramaa kindralkuberner Siseministeerium

Eestimaa kubermanguvalitsus oli aastail 1722–1917 Põhja-Eestis Eestimaa kubermangus tegutsenud Venemaa keisririigi haldusasutus, mille juht oli Eestimaa kuberner.

Pärast 1773. aastat asus Eestimaa kubermanguvalitsus aastatel 1767–1773 ümber ehitatud Toompea lossis.

Eestimaa kuberneri ametikoht loodi senati 3. juuli 1783. aasta ukaasiga seoses 7. novembri 1775. aasta kubermanguseaduse laiendamisega Eestimaa kubermangule.

Senati 3. detsembri 1783 ukaasiga asutati Tallinna asehalduskond, mille kõrgemaks administratiivasutuseks sai Tallinna Asehalduskonna Valitsus eesotsas kuberneriga. Kuberner vastutas kõigi kohalike asutuste tegevuse eest, talle allusid ka kohalik sõjavägi ja politsei.

1796. aasta ukaasiga likvideeriti Tallinna asehalduskond, kuid säilis kubermanguvalitsus eesotsas Eestimaa tsiviilkuberneriga. Kuni 1802. aastani allus kuberner Venemaa Keisririigi Senatile ja alates 1802. aastast Venemaa Keisririigi Siseministeeriumile. Samal ajal loodi kuberneri juurde asjaajamise koordineerimiseks kuberneri kantselei. Kuberneri võim laienes kõigile kohalikele asutustele.

Kubermanguvalitsuse juht oli kuberner, kuberner oli ka järgmiste kubermangu komiteede ja komisjonide esimees:

• talurahvaasjade komisjon (1893–1917) (по делам крестьянского управления);
  • komissar Erast Hiatsintov (−1905)
  • komissar Karl von Brevern (1905–1906)
• linnaasjade komisjon (1877–1917);
• vabrikute ja mäeasjanduse komisjon (1894–1917) – Eestimaa kubermangu wabrikuasjade ja mäetööstuse kommisjon;
• väeteenistuse komisjon (1874–1917) (по делам воинской повинности );
• metsakaitse komitee (1888–1917).

Juhid ja organisatsioon

• Eestimaa kuberner
  • 2 nõunikku kubermanguvalitsuses;
• Kohtupalat^[küsitav]
  • esimees, 2 nõunikku, 4 assessorit;
• Kroonupalat (казенная палата):
  • asekuberner (вице-губернатор), 3 nõunikku, kubermangu kassapidaja (губернский казначей) ja 2 assessorit;
• kubermangu prokurör
• Üldhoolekandekolleegium oli aastast 1782 kubermangulinnades asunud ja mõningaid haldus- ja kohtuvõimu otsuseid ellu viinud korrakaitseüksus. See korraldas linnas heakorra ja kaubandusega seotud küsimusi.
• kubermangu maamõõtja ja Eestimaa kubermanguarhitekt nt Johann Schultz
  • Salomon Severin Dobermann (19. veebruar 1744 Hamburg – 23. märts 1815 Tallinn), õppis Jena Ülikoolis 1763–1766, tuli Eestisse 1766. aastal metsaülemaks. 6. märtsil 1768 määrati ta keisri ukaasiga Eestimaa Ülemmaakohtu maamõõtjaks. 1. märtsil 1774 määrati ta senati ukaasiga Eestimaa kubermangu esimeseks riigi maamõõtjaks;^[1]
  • Georg Gustav Stroch,
  • alates 1851 kt ja 1862–1877, Eestimaa kubermangu maamõõtja Johann Heinrich Schmidt (1804–1881)^[2]
• linnades oli ette nähtud garnisoni komandandi ametikoht, komandandi puudumisel täitis neid ülesandeid korrakaitsel (городничий).

Algselt polnud kuberneri kantseleil oma isikkoosseisu ega struktuuriüksusi, välja arvatud kuberneri juures olev eriline sekretär ja paar kantseleiametnikku, kelle ülesandeks oli salajase kirjavahetuse pidamine. 1794. aastal moodustati viimastest iseseisev „salajane osa”.

1852. aastal laiendati Balti kubermangudele 1845. aasta kubermangu asutuste seadust. Likvideeriti saksa ja vene ekspeditsioon ja nende asemele loodi osakonnad, mis jagunesid laudadeks. Ekspeditsioonid likvideeriti ja nende asemele loodi osakonnad, mis jagunesid laudadeks. 1852. aasta ukaasiga kinnitati kuberneri kantselei koosseis – kaks lauaülemat kahe abilisega, neli kirjutajat ja kaks ametnikku erilisteks vajadusteks.

1865. aastal kuberneri kantselei koosseisu muudeti. Loodi järgmised struktuuriüksused:

• aruande- (1852–1917) ja palvekirjade lauad (1868–1885), mis 1886. aastal nimetati ümber korraldavaks lauaks;
• salajane (1868–1915),
• linnade (1877–1917) ja
• toiduainelauad (1846–1869);
• passiekspeditsioon moodustati 1863. aastal ja muudeti 1873. aastal lauaks.

Peale laudade olid kantselei juures järgmised ajutised ja alalised komisjonid ja komiteed:

• Eestimaa Kubermangu Rõugepanemise Komitee (1852–1883);
• Kubermangu Rahvatervise komitee (1865–1871);
• Eestimaa Varustuskomisjon (1824–1843);
• Tallinna Ümbruse Teede Korrastamise Komisjon (1852–1855);
• Kambi ja Raasiku Mõisate Komisjon (1849–1851).

Eestimaa kubermangu väeteenistuskomisjon moodustati sõjaväekohustuse täitmiseks 1874. aasta, üldise sõjaväekohustuse seadusega. Maakonna tasandil moodustati maakonna väeteenistuskomisjon. Kubermangu väeteenistuskomisjon allus 1900. aastani Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi maaosakonnale (земский отдел), seejärel siseministeeriumi koosseisus olevale väeteenistusvalitsusele. Kubermangu väeteenistuskomisjoni esimees oli Eestimaa kuberner; liikmed: Eestimaa rüütelkonna peamees, viitsekuberner, Venemaa Keisririigi keskvõimu poolt määratud ametnik väeteenistuskomisjoni alalise liikme õigustes, talurahvaasjade komisjoni liige, kubermanguprokurör või tema asetäitja (pärast 1889. a kohtureformi Tallinna ringkonnakohtu prokurör), sõjaväeringkonna ülema poolt määratud sõjaväe esindaja; kaks arsti, üks tsiviil- ja teine sõjaväeametkonnast. Väeteenistuskomisjoni ülesanded olid: üldine järelevalve ja kontroll noorsõdurite võtmiste läbiviimise ja sõjaväekohustuse alla kuuluvate isikute üle; noorsõdurite iga-aastase kubermangunormi jaotamine jaoskondade vahel; noorsõdurite meditsiiniline läbivaatus ettenähtud juhtumitel; maakondlike väeteenistuskomisjonide aruannete ning kaebuste läbivaatamine; aruande koostamine iga-aastase noorsõdurite võtmise kohta sise- ja sõjaministeeriumi jaoks^[3].

Eestimaa kubermanguvalitsuse hoone

Põhjasõja järel seisis kindlus tühjana, kuni Katariina II ajal 1767–1773 rekonstrueeriti selle idatiib Eestimaa kubermanguvalitsuse esindushooneks (Toompea loss kitsamas tähenduses; arhitekt Jenast pärit Johann Schultz). Hoone rajati kindluse idaossa, selle ehitamisel lammutati osa ringmüüri koos Stür den Kerli torniga ning Riigisaalihoone teine korrus (peakorrus), tasandati ka lossi ees asunud vallikraavid. Kubermanguvalitsuse peakorrusel asusid ka kubermanguvalitsus ja kuberneri eluruumid. Peakorruse ruumid moodustavad põhja-lõunasuunalise anfilaadi Lossi platsi ääres. Kubermanguvalitsuse hoone meenutas elegantset aadlipaleed.

Eestimaa kubermanguvalitsuse tarbeks rajati lammutatud idamüüri vundamendile uus hoone. Ruumi tegemiseks ning ehitusmaterjalide hankimiseks lammutati kastelli idamüüri lõik, Väikese kindluse peavärav, kagutorn Stür den Kerl ja Riigisaalihoone. Ühtlasi täideti kaitsekraav Väikese kindluse ja Toompea eeslinnuse vahel. Hilisbarokne paleelik fassaad on üldjoontes säilinud praeguseni.

Plaanilahenduses domineerib põhikorrusel läbi hoone ulatuv Valge saal, millele avanevad väljakupoolsel küljel kummagi tiiva ruumide anfilaadid ja hoovi pool dubleeriv koridor. Algne vara-uusklassitsistlik sisekujundus hävines 1930. aastate ümberehitustes.

Ümberkujundused jätkusid ka 19. ja 20. sajandil. 1808. aastal ehitati hoone parem tiib ja 1898. aastal ehitati kubermanguvalitsuse hoone põhjaossa kubermanguarhiivi hoone ning kaks juurdeehitust treppide jaoks, Konvendihoonesse toodi Eestimaa kubermanguvangla, mis põletati 1917. aastal märtsirevolutsiooni käigus maha^[4]. Lossis asusid Eestimaa kubermanguvangla kontor, linna- ja talurahva asjade kubermangu komisjonide ning kuberneri kantselei ametiruumid^[5]. Teised lossis asuvad ametiasutused pääsesid rüüstamisest ja põletamisest.

1900. aastaks ehitati kubermanguvalitsuse vastu haljasalale Aleksander Nevski katedraal. 1920–1922 lammutati konvendihoone ja selle kohale ehitati Riigikogu hoone.

Maakondades

Vaata: Tallinna kreis, Haapsalu kreis, Paide kreis, Rakvere kreis

• Kreisikohus
  • kreisikohtu kohtunik ja 2 kaasistujat, sekretär ja kantseleitöötajad;
• kreiside ja Tallinna, Tartu, Viljandi politseivalitsused
  • kreisi ehk maakonnaülem, politseivalitsuse ülemad allusid Venemaa Keisririigi Siseministeeriumi Politseidepartemangule. Politseivalitsuse kreisi ehk maakonnaülema nimetas ametisse kubermangu kuberner. Politseivalitsuse juht oli kõrgeim Venemaa Keisririigi riigivõimu esindaja kohapeal, kellele allusid otseselt maakonnaülema vanemabi ja jaoskondade ülemad, maakonnaülema nooremabid.
• kreisi maakonnakassa (уездное казначейство)
  • maakonna kassapidaja
• kreisi maamõõtja Nt. Viru kreisi maamõõtja Johann Frey^[6]
• kreisiarst, kui 1783. aastal seoses asehalduskorra sisseseadmisega pandi kubermangu igas kreisis ametisse arst ja kirurg abilistega. Nende alaliseks asupaigaks oli maakonnalinn, kust seoses teenistuskohustuste täitmisega tegid väljasõite maakonda. Kreisiarsti ülesanded olid: haigete ravi, rõugepookimised, epideemiate ja taudide vastaste meetmete rakendamine, arstlikud läbivaatused ning laipade ja isikute kohtumeditsiinilise ekspertiisi teostamine; järelevalve apteekide, haiglate, vaestemajade, vanglate jt asutuste sanitaarolukorra üle; ilmastikuvaatlused. Kreisiarst allus kubermangu tervishoiuvalitsusele ja teostas järelevalvet maakonna tervishoiuasutuste üle ning osales maakonna hoolekandeasutuste, koolera- ja rõugepanemise komiteede tegevuses^[7]. Nt Harju maakonna vanemarst dr. Jevgeni Klever, Paide maakonnaarst dr. Eduard Maurah, Rakvere maakonnaarst dr. Friedrich Foss, Haapsalu kreisiarst 1830–1851 Karl von Hunnius (1797–1851), Paide kreisiarst doktor Carl Hermann Hesse (1802–1896), Võru (1784–1785) ja Valga kreisiarst (1782-1792) Friedrich Ludwig Rühl (on ka nimevariant Brühl), Võru kreisiarst^[8] 1832-1870 Louis Poulet, Viljandi kreisiarst 1783–1813 Gotthard Johann Glaser ja 1813–1849 Georg Friedrich Dumpf, 1849-1853 Ernst Carlblom, 1854–1874 Gustav Heinrich Rücker, 1874–1894 Hermann Truhardt, 1894–1919 Hermann Strömberg, Pärnu kreisiarst Eugen Julius Valerius von Mickwitz (1874−1937), Haapsalu^[9] ja Rakvere kreisiarst Eberhard Christoph Mickwitz (1774−1822) ja 1785–1793 Rakvere kreisiarst dr Johann Diedrich Pezold (1752–1804), Harju kreisiarst Peter Friedrich Körber (1732–1799), Harju kreisiarst, Carl Christian Friedrich Höppener (1811–1869), Valga kreisiarst F. Barth, Haapsalu kreisiarst Gustav Printz, Pärnu kreisiarst dr Eduard Gustav Behse^[10], Harju kreisiarst Eugen Clever, Saaremaa kreisiarst 1798– Christian Blauberg (1765–1824)^[11], Tartu kreisiarst 1886-1895 Christian Johann Ströhmberg^[12]

Kreisi- ehk maakonnalinnades tegutses ka linnaarst. Linnafüüsikused olid ametis Tallinnas, Narvas ja Liivimaa kubermangus Riias, Tartus, Pärnus, ajuti ka Kuressaares ja Viljandis. Neile lisandusid eraviisil praktiseerivad arstid ja garnisonimeedikud. Nt Tallinna linnaarst dr Vassili Iljin, Paide linnaarst dr William Grohmann (1836–1909), Võru linnaarst Friedrich Reinhold Kreutzwald, Rakvere linnaarst Jevgeni Kobzarenko ja (1908–1932) Rudolf Wiren, Haapsalu linnaarst dr. Ivan Blonski, Paldiski linnaarst Eduard Georg Fick, Viljandi linnaarst 1800–1829 Carl Lachmann, 1829–1886 Eduard August Meyer (1804–1887), 1886–1918 Arnold Friedrich Schwartz (1846– ^[13], Paide linnaarst 1910–1911 Ernst Christian Gottlieb Hörschelmann (1847–1911^[14]), Rakvere linnaarst 1903-^[15] Leonhard Hirschhausen (1856–1904), Tartu linnaarst 1895–1907 Christian Johann Ströhmberg

• kreisiapteeker (abiarst)^[16]
• Kreisi sanitaarkomitee
• Kreisi vanglakomitee

Talurahvaasjade komissarile alluvad kreisikomissarid. Eesti alal oli iga maakonna jaoskondade kohta kuni kolm komissari.

Sõjaväekohustuse täitmiseks, üldise sõjaväekohustuse seadusega 1874. aastast, moodustati seniste maakondlike nekrutikomisjonide asemele maakonna tasandil ette nähtud asutus, Maakonna väeteenistuskomisjon. Väeteenistuskomisjonid võisid omakorda jaguneda jaoskondadeks, mille kaupa toimusid iga-aastased noorsõdurite võtmised. Harju- ja Läänemaal oli 4; Tartu-, Võru-, Pärnu-, Viru- ja Viljandimaal 3, Järvamaal 2, Saaremaal 1 jaoskond. Väeteenistuskomisjoni, mida juhtis maakonna ehk kreisi sõjaväeülem ja mis allus Eestimaa kubermangu väeteenistuskomisjonile, ülesanded olid: sõjaväekohuslaste ja noorsõdurite väkkekutsumise nimekirjade koostamine ja kontroll; iga-aastase noorsõdurite võtmise läbiviimine; iga kutsealuse õiguste kindlaksmääramine sõjaväekohustuse täitmisel ja otsustamine, kes kuidas sõjaväekohustust täidab; noorsõdurite meditsiiniline läbivaatamine nii võtmise ajal kui edaspidi ja kutsealuste väeteenistussobilikkuse kindlaksmääramine; noorsõdurite võtmise aruande esitamine kubermangu väeteenistuskomisjonile; sõjaväelaste perekondade toetamine^[17].

Venemaa Ajutine Valitsus võttis 4. märtsil 1917 vastu otsuse tagandada ametist kubernerid ja panna ametisse Eestimaa kubermangukomissari. 5. märtsil 1917 nimetati Eestimaa kubermangukomissariks Tallinna linnapea Jaan Poska.

 Pikemalt artiklis Autonoomne Eestimaa kubermang, Eestimaa kubermangukomissar, Eestimaa Kubermangu Ajutine Maanõukogu

Viited

Välislingid

• Справочная книжка Эстляндской губернии 1890