Futuroloogia
Futuroloogia ehk tuleviku-uuringud on interdistsiplinaarne uurimisvaldkond, mis tegeleb võimalike, tõenäoliste, eelistatavate ja välditavate tulevikustsenaariumide analüüsimisega. On vaieldud, kas tuleviku-uuringute näol on tegu sotsiaal- või tehnikateaduse, filosoofia, kunsti või strateegilise planeerimise haruga.
Futuroloogid (kasutatud ka sõna "futuristid") analüüsivad mineviku sündmusi ja protsesse ning neis avalduvaid seaduspärasid ning püüavad nende põhjal teha tuleviku elukeskkonna, tehnoloogia arengu, sotsiaalsete suhete jms suhtes võimalikult põhjendatud ennustusi, mis teatud juhtudel aitaksid olevikus otsuseid langetada.
Futuroloogia tänapäevases mõistes sai alguse 20. sajandi alguse tehnoloogiaoptimismist kannustatuna.
Termini võttis 1940. aastatel kasutusele saksa filosoofiaprofessor Ossip Flechtheim. 1960. aastate keskel kujunesid tuleviku-uuringud teaduslikku meetodit kasutavaks arvestatavaks uurimisvaldkonnaks. 1970. aastatel mõjutasid tuleviku-uuringuid keskkonnamured ning Rooma Klubi tegevus.
Futuroloogide tööl on mõndagi ühist ulmekirjandusega (eeskätt teadusulmega).
Futurolooge:
- Herbert George Wells
- Konstantin Tsiolkovski
- Ossip Flechtheim
- Jacque Fresco
- Bertrand de Jouvenel
- Ian Pearson
- Herman Kahn
- Alvin Toffler
- Jeremy Rifkin
- John Naisbitt
- Raymond Kurzweil
- Stephen Hawking
- Rolf Jensen
Vaata ka
Välislingid
- Artikkel "Tuleviku-uuringud kui teadmiste valdkond" ajakirjas Maja 15.01.2006
- Artikkel "Tulevik on suurepärane, kuid mitte lootusetu" ajalehes Postimees 8.01.2000
- Tulevikuarengute ennustus (inglise k)
