Harri Asi

Harri Asi (29. august 1922 Valga – 15. jaanuar 2009 Calgary) oli eesti luuletaja ja proosakirjanik.

Ta lõpetas aastal 1942 Valga Gümnaasiumi, seejärel astus ta Tartu Ülikooli põllumajandusteaduskonda. Aastal 1943 mobiliseeriti ta Saksa sõjaväkke, sai rindel haavata, oli aastatel 1945–1946 Belgias sõjavangis. Seejärel oli ta Stubbeni põgenikelaagris (asus Sandesneben-Nusse maakonnas Herzogtum Lauenburgi kreis Schleswig-Holsteini liidumaal). Aastal 1951 siirdus ta Kanadasse, õppis aastatel 1955–1957 Toronto Ülikoolis keeli, kirjandust ja kunstiajalugu.

Ta töötas Torontos insenerikompanii teenistuses elektrikonstrueerijana. Aastal 1979 siirdus ta Calgarysse, kus ta ka suri. Tema tuhk puistati juunis 2009 Läänemerre.

Esimestes luulekogudes "Sõdalane värsivibuga" (Göteborg 1950), "Tuisusõitja" (Toronto 1952) ja "Kui valgus kaob" (Toronto 1954) on ta poeetiliselt mõjukas lihtsates realistlikku põhitüüpi mälestus- ja muljepiltides, saavutusvaesem aga vabavärsilistes meelsuseavaldustes. Kogu "Heiastused" (Toronto 1959) abstraktne stiil näitab jätkuvaid otsinguid. Kogus "Epigramm ehk kaks grammi eepikat" (Toronto 1960) esineb ta nii indiviidi kui pagulaspoliitika kriitikuna. Autori illustreeritud "Öölille laul" (Toronto 1971) suubub meelerahu otsimisse idamaises usundifilosoofias, eeskätt zen-budismis. Modernistlikus romaanis "Pärast plahvatust" (Toronto 1967) kujutab ta Saksa poolel sõdinute heitlikke masendusmeeleolusid, jõudes lõpuks sõja ja vägivalla eitamiseni.