Heinrich Tiido

Heinrich Tiido (29. august 1921 Estonia küla, Suhhumi rajoon, Abhaasi ANSV – 17. juuli 1995) oli eesti ajaloolane.

Haridus

Alghariduse omandas kohalikus külakoolis, lõpetas Jermolovski Keskkooli (Abhaasia ANSV) 1940, aastal Tartu Riikliku Ülikooli ajaloo-filoloogiateaduskonna vene keele ja kirjanduse õpetaja erialal 1949.

Täiendendusõpe

Leningradi Riiklik Ülikool ühiskonnateaduste alal 1951/52; TRÜ 1981; EKP KK Partei Ajaloo Instituut 1986.

Teaduskraad ja -kutse

Ajalookandidaat 1961 (kinnitus 1962); dotsent 1964; ajaloodoktor 1982; professor 1983.

Teenistuskäik

Vladimirovi 7-kl Kooli õpetaja (Abhaasia ANSV) 1940–1942; mobiliseeriti 1942; Tartu Riikliku Ülikooli vene keele kateedri assistent 1949–1951; EPA parteibüroo sekretär 1952/53; EKP Tartu Linnakomitee sekretär 1953–1956; EPA NLKP ajaloo ja filosoofia kateedri õppejõud 1952–1965, dotsent 1964. Tallinna Polütehnilises Instituudis 1965–1990: NLKP ajaloo kateedri dotsent 1965–1981, professor 1982–1990; ühiskonnateaduste teaduskonna dekaan 1974–1983.

Heinrich Tiido suri 17. juulil 1995 ja ta maeti 25. juulil 1995 Pärnamäe kalmistule.^[1]

Teadustöö põhisuunad

Nõukogude rahvus-, kaadri- ja agraarpoliitika. Avaldas ligemale 100 publikatsiooni, sh arvukalt ajaleheartikleid.

Teadusorganisatoorne ja -administratiivne tegevus

EKP KK marksismi-leninismi teaduslik-metoodilise nõukogu liige ja mittekoosseisuline lektor; Tallinna linnakomitee lektor-konsultant; Eesti NSV Kõrg- ja Keskerihariduse Ministeeriumi teaduslik-metoodilise nõukogu esimees. Tallinna Teadlaste Maja liige.

Tunnustus

Medaleid Kaukaasia kaitsmise, Kiievi vabastamise eest Suures Isamaasõjas ja uudismaa harimise eest;
Eesti NSV Ministrite Nõukogu aukiri 1971, 1981.

Kirjandus

Tallinna Polütehniline Instituut 1936–1986. Tln, 1986, lk 357–360; Eesti Põllumajanduse Akadeemia õppe-teadusliku koosseisu bio-bibliograafiline teatmeteos: 1951–1981. Trt, 1981, lk 253.