Hiis

 See artikkel räägib pühapaigast; ajakirja kohta vaata artiklit Hiis (ajakiri); usuühingu kohta vaata artiklit Hiis (usuühing)
"Hiiesalu" suunab siia. Konkreetse metsa kohta vaata artiklit Saukse hiiesalu.
"Hiiekoht (Hiie koht)" suunab siia. Teiste tähenduste kohta vaata artiklit Hiiekoht (täpsustus).
"Püha hiis" suunab siia. Konkreetse mäe kohta vaata artiklit Tääksi Hiiemägi.
"Hiiemets" suunab siia. Perekonnanime kohta vaata artiklit Hiiemets (perekonnanimi).
Tammealuse hiis

Hiis on looduslik pühapaik, kus taotleti rituaalide ja ohvritalituste abil kõrgemate jõudude (vaimude, jumaluste, esivanemate) soosingut. Tänapäeval mõistetakse hiie all peamiselt püha puudesalu (hiiemetsa)[viide?], aga ka teisi looduslikke pühapaiku nagu kivid, jõed, ojad, allikad ja põlispuud[1].

Ehkki sõna hiis seostub eelkõige eesti rahvapärimusega, kõneldakse eesti keeles hiitest ka teiste maade, eelkõige küll loodususundite usundite kontekstis.

Etümoloogia

Tuleneb uurali sõnatüvest *šijte või *šijta (*šejte või *šejta), milles š on ajapikku h-ks muutunud. Algne tähendus: põõsad, heinamaa, ohvrikivi või ohverduse püha koht.

Sõnad "hiis" ja "hiid" on sama päritolu. Soome keeles tähendab hiisi hiiglast, keda tavaliselt kujutletakse deemonlikuna. Lääne-Soomes on tuntud muistsed ohvrikivid hiidenkivit.

Ilmar Talve arvates hiisi algne tähendus oli ilmselt kultuspaik, sealt kandus see üle paiga kaitsevaimule, siis metshaldjale ja lõpuks hiiglasekasvu kurivaimule. Sõna tähendust läänemeresoome keeltes on käsitlenud Mauno Koski oma raamatus "Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue".

Traditsioon

Muinsuskaitsealune ohvrikivi Viljandi maakonna Viiratsi valla Vasara külas.

Maausuliste definitsiooni järgi on hiis põlisrahva poolt traditsiooniliselt pühaks peetud ja kogukondlikult kasutatud kompleksne maa-ala, mis ühendab suuremal maa-alal asuvaid pühi puid, kivi, allikat, veesilma, ohvrilohku, kalmeid, kiige-, tantsu ja palvuskohta.

Hiied on tavalised Põhja-, Lääne- ja Kesk-Eestis. Kõige vähem leidub hiielaadseid pühapaiku ajaloolisel Võru- ja Viljandimaal. Viimastes kummardati pigem üksikuid hiiepuid.

Rahvakalendri tähtpäevadel ja -aegadel, hingedeajal, põllutööde alguses ja lõpus käidi hiies palvetamas ja ande viimas. Hiies ei tohtinud puid raiuda, heina niita, metsaande korjata ega loomi karjatada.

Hiisi on peetud seotuks matmispaikadega (kajastus muistsest metsa matmise kombest; Hiiela kui Toonela analoog), aga arheoloogilised leiud seda oletust ei kinnita.

Rahvalauludes nimetatakse hiies elavaid hiie neitseid ja noormehi, samuti koeri ja hobuseid. Pole üheselt teada, keda hiies paluti. Taara tammikud on pseudomütoloogiline kujund. Varaseimas piiblitõlkes kasutatakse hiie mõistet paganliku viljakusjumalanna Ašera (Ištar, Astarte) tõlkevastena. Kesk-Eestis segunesid hilisemal perioodil Tõnni kultus ja hiie kultus, tõnnivakka hoiti hiies.

Oskar Loorits kirjutab "Eesti rahvausundi maailmavaates": "Nõndaviisi on kujunend soomesugu rahvaste usundi võib-olla kõige veetlevamaks jooneks just suur ja sügav loodustunne kuni harda ja anduva austuseni. See austus on eriti hell seelletõttu, et kõigele suhtutakse kui omaväärsele. /.../ Saksa vaimsus ja orjaaja miljöö tõrjuvad meil austava suhtumise looduselle kui omataoliselle sõbrale järjest enam tahaplaanile ja nihutavad esikohale sootu uue ja endiselle elutundele otse vastaka püüu ekspluateerida loodusvägesid ja -jõude kõige toorema egoismiga ja kõigi mehaaniliste abinõudega, mida keskaja katoliiklik Lääne-Euroopa meile külluses importeeris."

Teistes maades

Looduslikke pühapaiku on teistelgi rahvastel. Ühest Itaalias asunud ning Dianale pühendatud hiiest alustab oma arutlust ja reisikirja "Kuldne oks" tuntud briti antropoloog James George Frazer. Dodones asub tamm, mis on pühendatud Zeusile. Kreekas on olnud ka Demeterile, Aresele, Hermesele ja Artemisele pühendatud tammesid.

Hiielaadsed pühapaigad on olulised ka Jaapani põlises shinto usus.

Uueaegsed hiied

Ehkki levinud arvamuse kohaselt peaks kõik hiied olema muistsed, on neid tänapäeval ka juurde rajatud. On juhtumeid, kus eraisikud on oma maadele eraotstarbeks hiisi istutanud või metsas kujundanud. 20. sajandil loodud hiitest tuntuim on Sõjamäe hiis Tallinnas, mis rajati 1920. aastate lõpul Eesti Kultuuriajaloolise Seltsi ettepanekul. Selliste hiite kultuslik (ja usundilooline) väärtus sõltub kohalike inimeste arvamusest, ajaloolist või arheoloogilist väärtust neil siiski ei ole.

Hiitega seotud üleloomulikke olendeid

Folklooris tuntud:

Konkreetsete hiiekohtadega seotud:

  • hiieneitsid: teada Harjumaalt ning Kassarist Esiküla ja Taguküla vahelisest hiiekohast [1]
  • hiiekoerad: teada Kassarist ning regilauludest
  • Sinialliku Tölp (Saula Siniallikad Harjumaal)

Mujal:

Hiiega seotud regilaulutüübid

  • Ristitud mets, vt Uku Masingu artiklit "Ristitud mets" (avaldatud kogumikus "Vaatlusi maailmale teoloogi seisukohalt", Ilmamaa, Tartu 1993)
  • Hiie noormees (vt Mauno Koski "Itämerensuomalaisten kielten hiisi-sanue")

Eesti põlis- ja hiiepuid

Hiiekohti Eestis 21. sajandil

Vaata ka

Viited

  1. ↑ TEA entsüklopeedia 8. köide, 2012.

Kirjandus

  • Hiie ase: hiis eesti rahvapärimuses. Koostanud Mari-Ann Remmel. Eesti Kirjandusmuuseum 1998.

Välislingid

Tsitaadid Vikitsitaatides: Hiis
  • Merili Nael. Muinsuskaitse all olevad hiiepaigad ei ole kaitstud. ERR Uudised, 07.04.2011.
  • Valik hiiekohti praeguste maakondade kaupa (Maavalla Koja veebisaidil)
  • Mälestusi hiiekohtadest (O. Loorits, "Endis-Eesti elu-olu II"
  • Annemägi (M. Eisen "Esivanemate varandus")
  • Regilaulutüübi "Hiie noormees" näited "Eesti rahvalaulude antoloogias"
  • Hiitega seonduvad muistendid rahvausundi ja muistendite andmebaasis Rehepapp
  • Hiitest Maavalla Koja veebisaidil
  • Auli Küti uurimus "Pühade puude ja puistutega seotud käitumisnormid pärimustekstides"
  • Artiklikogumik "Looduslikud pühapaigad, väärtused ja kaitse