Ivalo Randalu
Ivalo Randalu (7. veebruar 1936 Riia – 19. detsember 2019) oli Eesti muusikaajakirjanik ja -uurija.[1]
Elulugu
Ivalo Randalu on ajakirjaniku ja kooliõpetaja poeg.[1]
Lõpetas 1955. aastal Tallinna 2. Keskkooli, 1958. aastal Tallinna Muusikakool muusikateooria alal ja 1964. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi kompositsiooni erialal.
Aastatel 1962–1970 oli ta Eesti Raadio noorte- ja muusikasaadete toimetaja, 1972–1975 Estonia teatris toimetaja, 1975–1984 Eesti Televisiooni lepinguline autor, 1981–1999 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi vanemteadur, 1999–2004 J. Westholmi Gümnaasiumi muusikaajaloo õpetaja.[1]
Teadustöö
Ta uuris Eesti muusikaajalugu ja populariseeris klassikalist muusikat. Toimetas muusikarubriike paljudes meediakanalites, kirjutas muusikaarvustusi. Heliloojana kirjutas koori- ja soololaule, instrumentaalpalu ning filmimuusika umbes 20 dokumentaalfilmile, lisaks mitu muusikafilmistsenaariumi.[1]
Teoseid
- Kogumik "Peeter Süda". Tallinn 1984
- Hugo Lepnurm 31.10.1914–15.02.1999. Elust ja loomingust. // TMK (1999) 5
- Anna Klas 23. jaanuar 1912 – 20. aprill 1999. // TMK (1999) 7
- XXI pilku orelile. Eesti orelikultuurist (koostanud Ene Pilliroog ja Ivalo Randalu). Tallinn 2007
Tunnustus
- 1998 – Eesti Kultuurkapitali helikunsti sihtkapitali aastapreemia (pidev kihutustöö eesti muusika ja muusikaelu heaks)
Isiklikku
Tema isa oli Eesti endine poliitik Adam Randalu ning poolvend oli õigusteadlane Hillar Aleksander Randalu ja poolõde oli keeleteadlane Eeva Ahven.
Viited
Kirjandus
- Eesti muusika biograafiline leksikon. Tallinn 1990. Lk 197
- Teater. Muusika. Kino 4/ 2001. Lk 3–16
Välislingid
- Eesti teaduse biograafiline leksikon. 3. köide: N–Sap TTEÜ, avaldatud elektrooniliselt 2013
- Haud Tallinna Metsakalmistul
Käesolevas artiklis on kasutatud "Eesti teaduse biograafilise leksikoni" materjale.
