Jaan Jõgever

Jaan Jõgever (15. juuni / 27. juuni 1860 Hindu, Jaani kihelkond – 6. november 1924) oli eesti kirjanik, keeleteadlane, tõlkija ja kultuuriloolane, tsaariaegse Tartu Ülikooli viimane eesti keele lektor 1909–1918.

Jaan Jõgever sündis Saaremaal Jaani kihelkonnas Maasi vallas Hindu külas Kuusiku talu rentniku pojana. Pärast Põriku kihelkonnakooli lõpetamist õppis ta aastatel 1873–1877 Riias vaimulikus koolis ja 1877–1882 Riia Vaimulikus Seminaris, kuid soovimata preestriks saada, lahkus lõpetamata. Saanud Tallinna Aleksandri gümnaasiumis eksternina lõputunnistuse, astus ta aastal 1883 Tartu Ülikooli õigusteaduskonda, kust ta aga siirdus ajaloo-keeleteaduskonda slavistikat õppima, lõpetas aastal 1887 ülikooli teaduste kandidaadi kraadiga, esitades käsikirjalise venekeelse väitekirja, milles võrdles slaavi loomaeepost soome omaga.

Ta töötas aastatel 1884–1889 Hugo Treffneri Gümnaasiumis vene keele õpetajana ja 1903–1920 eesti keele õpetajana. Aastatel 1889–1892 töötas ta Tallinna ja Rakvere ringkonna rahvakoolide inspektorina, 1892–1903 Tartus tsensorina. Aastatel 1909–1918 töötas ta Tartu Ülikoolis eesti keele lektorina, sügisest 1919 oli ta Tartu Ülikoolis eesti keele professori kohusetäitja, sügisest 1924 korraline professor.

Jõgever oli aastatel 1885–1892 Eesti Kirjameeste Seltsi juhatuse liige ja toimetas seltsi aastaraamatuid, 1886–1890 oli ta ajakirja Oma Maa tegevtoimetaja. Ta oli üks innukamaid Eesti Kirjanduse Seltsi asutajaid, oli aastatel 1907–1924 seltsi juhatuse liige ja 1922–1924 seltsi juhatuse esimees. Ta rajas aastal 1906 ajakirja Eesti Kirjandus, mida andis alguses omal kulul välja ja suurelt jaolt ka kirjutas ise; aastal 1915 loovutas ta toimetajakoha Johannes Voldemar Veskile.