Johan Müller

Johan Müller (ka Juhan Müller^[viide?]; 22. oktoober 1889 Viljandi – 3. november 1981 Scarborough, Toronto) oli Eesti poliitik, kohtu- ja siseminister 1933–34 ning kohtuminister 1934–38, I Riiginõukogu liige.

Müller õppis 1912–1917 Tartu Ülikooli õigusteaduskonnas, riigieksamid sooritas 1917. aastal Moskva ülikooli juures. 1940–1941 ta varjas end, 1944. aastal põgenes Rootsi ja 1951 siirdus edasi Kanadasse.

Johan Müller andis kohtuministrina kaasallkirja üleriikliku kaitseseisukorra kehtestamise otsusele 12. märtsil 1934 ja kannab seetõttu otsuse tegemise eest poliitilist vastutust. Ühtlasi otsustas Johan Müller 22. märtsil 1934 Eesti Vabadussõjalaste Liidu lõpliku sulgemise. Teda pole nende otsuste eest kunagi kritiseeritud ega karistatud. Ta andis kaasallkirja ka Eesti Vabariigi 1938. aasta põhiseadusele. Tema ametiajal algas Eesti seaduste kodifikatsiooni Seaduste Kogu väljaandmine.

Johan Müller oli viimasena elus olev sõjaeelse Eesti Vabariigi minister ja 1940. aastal ametis olnud I Riiginõukogu liige.

Ametikohad

• 1918–1920 Eesti Vabariigi prokuröri abi asukohaga Tartus
• 1920–1925 Kohtupalati prokuröri vanemabi Tartu-Võru rahukogu prokuröri ülesannetes
• 1925 Tartu-Võru rahukogu esimees
• 1925–1933 Kohtupalati prokurör
• 21. oktoober 1933 – 31. märts 1934^[1] kohtu- ja siseminister
• 1. aprill 1934^[1] – 9. mai 1938 kohtuminister
• 1938–1939 Kohtukoja prokurör
• 1939–1940 Riigikohtu prokurör
• I Riiginõukogu liige
• Eesti-Poola ühingu esimees^[2]
• 1942–1944 vandeadvokaat Tallinnas

Tunnustus

• Kotkaristi I klassi teenetemärk (20. veebruar 1935)
• Eesti Punase Risti II klassi teenetemärk (17. jaanuar 1936)
• Eesti Vabariigi Põhiseaduse mälestusmärgi I järk
• EÜSi auvilistlane (1965)^[3]

Viited