Külm sõda

See artikkel räägib üldmõistest; Pawlikowski filmi kohta vaata artiklit Külm sõda (film).

Külm sõda (inglise Cold War, vene холодная война) oli Nõukogude Liidu ja Lääne poliitiline, majanduslik konflikt teise maailmasõja järgsel rahuperioodil.

Laiemas tähenduses nimetatakse külmaks sõjaks otsest sõjalist vastasseisu vältivat konflikti, milles osapooled piirduvad majandusliku, poliitilise ja luuretegevusega üksteise vastu.

Mõiste ajalooline ja tähenduslik taust

Külm sõda läks terminina laiemalt käibele Walter Lippmanni kommentaaridest New York Herald Tribune'is 1946. aastal ja neid koondava raamatu "Cold War" ilmumisega järgmisel aastal.

Ametlikuks poliitikaks muutus see sama nime all Ameerika Ühendriikides aastast 1947 president Harry Trumani valitsemisajal ja kestis vahelduvate tõusude ja pingelõdvendustega president Ronald Reagani teise valitsemisajani. Ameerika Ühendriikide poolseks alusdokumendiks oli 18. augustil 1948 Ameerika Ühendriikide Riikliku Julgeoleku Nõukogu (NSC) poolt vastu võetud direktiiv nr 20/1, mille põhiteesid olid:

• viia Moskva mõju ja võimsus miinimumtasemeni, millal ta enam ei ohustaks maailma ja rahvusvaheliste suhete stabiilsust;
• muuta teoorias ja praktikas rahvusvaheliste suhete põhimõtteid, mida järgib Venemaal võimul olev valitsus.

Nõukogude Liit kuulutas ametlikult külma sõja ÜK(b)P KK sekretäri Andrei Ždanovi poolt 1947. aasta septembris Moskvas toimunud välisriikide kommunistlike parteide esindajate nõupidamisel.

Idapoolkeral rakendati külma sõda sisuliselt – kuid mõistet ennast kasutamata – kõigepealt Vladimir Lenini ehk nn Kominterni doktriini kujul, mis tähendas klassivõitluse kandmist üle töörahvariigi välissuhetesse. Kommunistlikud valitsejad maskeerisid oma külma sõja poliitikat rahuvõitluse sildiga.

Ida-Lääne külma sõja algus

Kuhjuvad pinged Moskva ja tema äsjaste lääneliitlaste vahel (Nõukogude Liidu mõju tugevnemine Iraani Aserbaidžaanis ja Kurdistanis (vt Iraani kriis), Kreekas, Itaalias) kujunesid Nõukogude Liidu otseseks vastuseisuks Ameerika Ühendriikidega veebruaris 1946, kui Jossif Stalin teatas aja nõudest valmistuda igaks juhuks uueks sõjaks Läänega.

Kuna lääneliitlased olid maailmasõja kestel jõudnud totalitarismi tundma õppida, siis aitas see kogemus luua Kremlile sobivaid vastumeetmeid, rakendada majanduslik-sotsiaalseid kaitsemeetmeid kõigis läänedemokraatlikes ühiskondades ning kindlustada oma sillapäid üle kogu vaba maailma.

Teise maailmasõja lõpul NSV Liidu relvajõudude poolt Saksa Kolmanda Riigi vägedele pealetungi käigus hõivatud Ida- ja Kesk-Euroopa riikides moodustatud koalitsiooni- ja rahvademokraatiavalitsused kukutati Nõukogude võimu poolt ning kehtestati NSV Liidust sõltuvad valitsused – Poola Rahvavabariik, Ungari Rahvavabariik, Tšehhoslovakkia Vabariik, Rumeenia Rahvavabariik, Bulgaaria Rahvavabariik, Albaania Rahvavabariik, Jugoslaavia Föderatiivne Rahvavabariik. NSV Liidu diktaadist õnnestus pääseda vaid Jugoslaavial Josip Broz Tito juhtimisel, kes oli pidanud lääneriikide ja NSV Liidu abiga teise maailmasõja ajal vabastussõda Saksa vägede poolt okupeeritud Jugoslaavia Kuningriigis. Erinevalt Nõukogude relvajõudude poolt okupeeritud Euroopa maadest konsolideeriti Jugoslaavia Tito võimu alla. Tito sõltumatus sundis Nõukogude juhtkonda üritama tema kukutamist. Kominform heitis 1948. aastal Jugoslaavia Kommunistliku Partei kommunistlikust blokist välja.

Aastail 1945–1947 vähenes Ameerika Ühendriikide sõjaväe koosseis 12 miljonilt 1,4 miljonile mehele. Midagi taolist ei toimunud Nõukogude Liidus. Ameerika Ühendriigid lootsid tuumarelvastuse eelisarendamisele, kuid pärast Ühendriikide tuumamonopoli kadumist 1949, sundis see külma sõja mõlemaid pooli kurnavale võidurelvastumisele.

Võidurelvastumine külma sõja aastail

1950. aastate alguses oli rahvusvaheliste suhete üheks peamiseks valuküsimuseks võidurelvastumine. Nii Nõukogude Liidus kui ka Ameerika Ühendriikides kardeti vastase võimalikku sõjalist rünnakut. Samas üritati hoida vastaspoolt pidevas hirmus. Külma sõja aastail täiustati üksteise võidu kõiki massihävitusrelvade liike. 1950. aastail hakati Nõukogude Liidus tootma esimesi kontinendivahelisi rakette, mis võisid saata tuumalõhkelaengu igasse maailma nurka. Kohe asuti ka Ameerika Ühendriikides selliseid rakette valmistama. Üha võimsamaks muutus tavarelvastus: tankid, suurtükid, lennukid jms. Võisteldi ka õhu- ja raketitõrjerelvade väljatöötamises.

Vastasseis Euroopas

1948. aasta Berliini blokaad oli esimene, kuid kaugeltki mitte viimane kriis Ida-Lääne suhetes Euroopa pinnal.

Vastukaaluks Ameerika Ühendriikide poolt 1947. aastal algatatud Marshalli plaanile, moodustasid idabloki riigid 1949. aastal Vastastikuse Majandusabi Nõukogu.

1949. aastal moodustati Ameerika Ühendriide, Belgia, Hollandi, Islandi, Itaalia, Kanada, Luksemburgi, Norra, Portugali, Prantsusmaa, Suurbritannia ja Taani poolt sõjaväeline allianss NATO.

1955. aastal asutati NSV Liidu, Bulgaaria, Poola, Rumeenia, Saksa DV, Tšehhoslovakkia ja Ungari poolt Varssavis vastukaaluks NATO-le Varssavi Lepingu Organisatsioon.

1960. aastate algul puhkes Ida-Saksamaal kriis, mis oli taas kord seotud Lääne-Berliiniga. Paljud idasakslased polnud rahul kommunistide valitsemisega Saksa Demokraatlikus Vabariigis. Ida-Saksamaalt hakkas rahvast palju välja rändama. 1961. aastal ehitati müür, mis eraldas Lääne-Berliini Ida-Berliinist. Berliini müür muutus jagatud Euroopa sümboliks peaaegu kolmekümneks aastaks.

Kriisi kogeti ka teistes idablokki kuulunud Euroopa maades:

• 1956. aastal ajas Nõukogude Liidu sõjavägi laiali ungarlaste kommunismivastase ülestõusu,
• 1968. aastal tungisid Nõukogude tankid Tšehhoslovakkiasse.

Vaenupoolte erinevad tõlgendused

Kommunistlike kommentaatorite väitel oli külm sõda see aeg, mil lääneriigid võtsid omaks teooria, mis nõudis tugevatele positsioonidele asumist ning sotsialismi kukutamist.

Samal ajal püüdsid külma sõja metoodika ja ideoloogia kujundajad Läänes kaitsta end Moskva väidete eest lihtsalt rakendades kõiki neidsamu võtteid. Ameerika Ühendriigid rakendasid propagandat, sõjalist heidutust ning poliitilist ja majanduslikku toetust oma liitlastele.

Moskva raadio paljudes keeltes Läände suunatud välissaadetele anti veebruaris 1947 vastus Ameerika Hääle venekeelsete saadete alustamisega. Kommunistlike parteide kihutustööle ja rahvamajanduse mahajäämusele sõjast kurnatud Euroopas vastasid Ühendriigid juunis 1947 Euroopa Taastamise Programmiga (Marshalli plaan).

Külma sõja komponendid

1. Psühholoogiline sõda

Psühholoogilise sõja mõjutusmeetodeid:

• avalik diplomaatia vastandina traditsioonilisele saladiplomaatiale
• meediaründed (muuhulgas propaganda ja agitatsioon);
• vastasriigi või riikide sisepoliitiline salaõõnestus (mõjuagentuur, toetus välisriigi opositsioonile)

2. Majanduslik sõda

• Jackson-Vaniki seaduseparandused, USA senaatori Henry Jacksoni ja esindajatekoja liikme Charles Vaniki algatatud kaubandusseaduse parandusega kehtestati 1974. aastal piirangud mitteturumajandusega riikidele, mis eirasid oma kodanike emigreerumisõigust.

Külma sõja lõpp

1980. aastate keskel said Nõukogude juhid aru, et riik ei suuda enam Ameerika Ühendriikidega relvastumises võistelda. NSV Liit vajas uuendusi nii majanduses kui ka välis- ja sisepoliitikas. 1980. aastate teisel poolel alanud ümberkorraldused riigi olukorra päästmiseks kukkusid läbi. 1980. aastate lõpul ning 1990. aastate alguses lagunes NSV Liit kui ka kogu idablokk. Külm sõda oli selleks korraks lõppenud.

Vaata ka

• Uus külm sõda

Viited

Kirjandus

• Walter Lippmann, "The Cold War: A Study in U.S. Foreign Policy" (New York 1947)
• John Lewis Gaddis, "Külm sõda". Inglise keelest tõlkinud Marek Laane, Tänapäev, Tallinn 2007, 360 lk (bibliograafia lk 325–347)
• Kristjan Luts, "Eesti ja külm sõda". Sari Eesti Sõjamuuseumi – kindral Laidoneri Muuseumi toimetised, kirjastus Eesti Päevaleht, 2007, 302 lk

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Külm sõda

Tsitaadid Vikitsitaatides: Külm sõda

• Näitus "Külm sõda" Laidoneri Muuseumi kodulehel
• Obama lubas külma sõja kaubanduspiirangud tühistada, 7. juuli 2009
• 1st March 2013, Andrew Roberts, Wrong But Not Forgotten, Archives opened in the 1990s prove that Stalin started the Cold War, Book Review: Stalin's Curse – WSJ.com
• Tehnoloogia varastamine^[1]