Komarovo
| Komarovo | |||
|---|---|---|---|
| | |||
| |||
  Komarovo lipp Komarovo vapp | |||
| Pindala | 31 km² | ||
| Elanikke | 1301 (1.01.2018)[1]  | ||
| | |||
| Koordinaadid | 60° 11′ N, 29° 48′ E | ||
 | |||
Komarovo (soome Kellomäki) on alev Venemaal Peterburi haldusalas Kurortnaja linnarajoonis. Piirneb läänes Zelenogorski ja idas Repinoga.
Ajalugu
Pärast Soome iseseisvumist Venemaast 1917. aastal kuulus Viiburi kubermangu Terijoki valda kuulunud Kellomäki küla Soome Vabariigile, kuid Soome kaotas Karjala kannase alad 1940. aastal pärast Talvesõda NSV Liiduga.
Pärast ajutist territooriumi hõivamist Jätkusõja käigus (aastail 1941–1944) oli Soome sunnitud sõja kaotamise järel uuesti loobuma 1944. aastal Karjala kannase aladest (sh Kellomäki külast) NSV Liidu kasuks.
Nimemuutus
1948. aastani kandis nime Kellomäki. Nimetati seal elanud botaaniku, NSV Liidu Teaduste Akadeemia presidendi Vladimir Komarovi auks Komarovoks.
Tähelepanuväärsused
Komarovos asuvad peamiselt suvilad. 2001. aastal oli Komarovos 1100 elanikku[2].
Asub Peterburi kesklinnast umbes 40 km kaugusel ning pärast Peterburi – Viiburi raudtee valmimist 1870. aastal sai ta Peterburi elanike puhkekohaks, 1916. aastal oli külas umbes 800 suvilat ja seal viibis ka juveliir Peter Carl Fabergé.
Pärast Teist maailmasõda olid asulas Leningradi Kirjandusfondi puhkemajad, kus elas enne surma Anna Ahmatova[3], kes on sinna ka maetud 1966. aastal. Komarovos on elanud ka akadeemik Dmitri Lihhatšov, näitleja Innokenti Smoktunovski, heliloojad Solovjov-Sedoi, Dmitri Šostakovitš ja Tovstonogov ning kirjanikud Daniil Granin ja Jevgeni Schwarz
Viited
Välislingid
- Komarovo koduleht
- Olev Remsu. Kodunt kaugel. Suurlinna tunne. Eesti Raamat, 2008.
- 'Their Fate Has Been Decided': Monuments Of Russia's Silver Age Vanish From Environs Of St. Petersburg [Nende saatus on otsustatud": Peterburi ümbrusest kaovad Venemaa hõbedase ajastu mälestusmärgid.] RFE/RL, 17. juuli 2023
