Kuressaare Laurentiuse kirik
| Kuressaare Laurentiuse kirik | |
|---|---|
 Kuressaare Laurentiuse kirik | |
| Riik | Eesti |
| Asukoht | Tallinna tänav 11 Kuressaare Saare maakond |
| Ehituse lõpp | 1836 |
| Koordinaadid | 58° 15′ 14″ N, 22° 29′ 12,4″ E |
Kuressaare Laurentiuse kirik on 19. sajandi esimesel poolel ehitatud kirik Kuressaares, mis võeti kasutusse 29. novembril 1836.
Kirikus tegutseb Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku Kuressaare Laurentiuse kogudus.
Ajalugu
14. sajandil ehitati lisaks Kuressaare piiskopilinnuse kabelile Kuressaare linnuse lähedale püha Laurentiuse kirik (tõenäoliselt puukirik), mis oli mõeldud alevi ning hiljem linna elanike jaoks, kuid oli ilmselt ka toomkirikuks. Kirik asus tõenäoliselt praeguse Tolli tänava esimeste kinnistute piirkonnas. 1612. aastal Rootsi vägede Taanile kuulunud Saaremaale tungimisel, ei suutnud need vallutada kindlust, kuid laastamises põles maha Laurentiuse kirik. inna taastamisel kinkis Taani kuningas Christian IV kogudusele uue krundi linna keskele, kuhu 1630. aasta paiku ehitati ühelööviline kivikirik, selle müürid on tänaseni säilinud[1]. 1710. aastal Põhjasõdas[1], põletasid venelased 4. märtsil maha Kuressaare linna, kirikust jäid alles müürid. Kuressaare kirikut hakati taastama 1721. aastal ja pidulik pühitsemine oli 1729. aastal, kuid lõplikult sai kirik valmis 1733. aastal.
Hoone põles maani maha välgulöögi tagajärjel puhkenud tulekahjus1828. aastal. Tulekahju järgseid taastamistöid alustati 1835. aastal arh. Heinrich Löwneri juhtimisel ja sellest perioodist pärinevad klassitsistlikus stiilile muudatused kiriku kiriku arhitektuurses välisilmes ja interjööris ning ampiirstiilis torni nõelkiiver. Kiriku taaastamisel leiti seni Johannese järgi nimetatud kiriku tornikiivri munast leiti dokument Laurentiuse nimega ja 29. novembril 1836. aastal pühitseti taastatud palvekoda Kuressaare Laurentiuse kirikuks[1]. 1870. aastal ehitati põhjaseina väljavajumise peatamiseks kaks tugipiilarit. Kirik uus orel telliti Frankfurdist Oderi ääres rahvusvahelise mainega meistrilt W. Sauerilt. 2001. aastal toimus pikihoone müüride tugevdamine ning katusekonstruktsiooni remont ja katusekatte vahetus[2].
Vaatamisväärsused
Kirikus asub Anseküla kirikust (põlenud 1944) pärinev 14. sajandi ristimiskivi, mis on väga lähedane Gotlandi nn Frölje grupi ristimiskividele. Selle kümnetahulise kupa külgi katab kaks rida fantastilisi loomi ja olendeid, kes kehastavad kurje vaime, vaid ühel tahul on kahele käpale tõusnud kolmeks hargneva sabaga loom.
16. sajandist pärineb seinabraa, millel on kujutatud lippu hoidvat meest, ja 17. sajandist kaks kroonlühtrit: 16-haruline kotka kujutisega lühter 1635. aastast ja ratsaniku kujutisega kaheteistkümneharuline lühter 1634. aastast.
Kuressaare Laurentsiuse kiriku kõik aknaklaasid (valmisid aastatel 2001-2003) on kaetud kunstnik Urmo Rausi vedela kullaga maalitud abstraktsete klaasimaalingutega, mis viitavad Püha Laurentsiuse kui paavsti laekahoidja legendile.
Kuressaare Laurentiuse kogudus
Pikemalt artiklis Kuressaare Laurentiuse kogudus
Viited
- ↑ 1,0 1,1 1,2 Kristjan Luhamets,Koguduse lugu: Kuressaare, e-kirik.eelk.ee, 21. märts 2024
- ↑ Kuressaare Laurentiuse kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
Välislingid
 | Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Kuressaare Laurentiuse kirik |
- EELK Kuressaare Laurentiuse kiriku ajaloost ja arhitektuurist
- Kuressaare Laurentiuse kirik kultuurimälestiste riiklikus registris
- "Kirik tahab restaureerimise kiiremini lõpetada" Postimees, 29. september 2008
- Veljo Kuivjõgi: "Kuressaare Laurentiuse kirik läheb remonti" Meie Maa, 5. jaanuar 2009
- "Kuressaare kirikust leiti haruldane laemaal" Postimees, 21. jaanuar 2009
- Rita Loel: "Laurentiuse kiriku ainulaadsed laemaalid üllatavad restaureerijaid" Oma Saar, 27. jaanuar 2009
- "Kuressaare kirik pühitses sisse uued ruumid" Postimees, 29. november 2009
- Urmas Kiil: "Kirikust leiti vanad hauaplaadid" Saarte Hääl, 21. jaanuar 2012
