Läti Rahvuslik Kunstimuuseum

Läti Rahvuslik Kunstimuuseum
Latvijas Nacionālais mākslas muzejs
Muuseum postkaardil (1905–1915)
Asutatud 1869
Asukoht Riia,  Läti
Aadress Jaņa Rozentāla laukums 1, Rīga, LV-1010, Latvija
Liik kunstimuuseum
Direktor Māra Lāce
Koduleht http://www.lnmm.lv/en

Läti Rahvuslik Kunstimuuseum (läti keeles Latvijas Nacionālais mākslas muzejs) on 1869. aastal Lätis Riias asutatud kunstimuuseum. Selle kogudesse kuulub riigi suurim Läti kunsti kogu.

Muuseumi üle 52 000 eksponaadist moodustab suurema osa läti kunst. Eksponeeritud on Jūlijs Federsi, Janis Rozentālsi, Vilhelms Purvītise, Jānis Valtersi jpt teosed. Samuti on muuseumil Baltimaade rikkalikem vene kunsti kogu. Välja on pandud selliste kunstnike teosed nagu Karl Brüllov, Vassili Tropinin, Orest Kiprenski, Ivan Šiškin, Aleksei Savrassov, Issaak Levitan jt. Muuseumis on esindatud peredvižnikud Vassili Surikov, Ilja Repin, Vassili Perov ja Vladimir Makovski. Tähelepanuväärse osa kogudest moodustavad Nikolai ja Svjatoslav Roerichi teosed.

Ajalugu

Muuseumi historitsistlik peahoone valmis 1905. aastal baltisaksa arhitekti Johann Wilhelm Carl Neumanni projekti järgi. See oli Balti riikides esimene just muuseumi tarbeks ehitatud hoone.[1]

Neumann oli ka muuseumi esimene direktor.[2] Aastail 1919–1940 ja 1941–1944 oli muuseumi direktor maalikunstnik ja Läti Kunstiakadeemia rektor Vilhelms Purvītis. 2001. aastast alates on muuseumi juhtinud kunstiajaloolane Māra Lāce.[3]

2010. aastal otsustati hakata amortiseerunud muuseumihoonet mahukalt renoveerima ja laiendama. Selleks korraldati rahvusvaheline arhitektuurivõistlus, mille võitis Eesti arhitektuuribüroo Salto kavandi ees[4] Leedu arhitektuuribüroode Processoffice Vytautas Biekša ja Andrius Skiezgelas Architecture töö. 2010.–2015. aastani kestnud tööde tulemusena uuendati ja laiendati senist näitusepinda, et nüüdisajastada kogude hoidmise ja eksponeerimise pinda.[5][6] Uuendatud hoone pälvis 2016. aastal Läti arhitektuuri aastapreemia.[7]

Kogud

Muuseumi kogudes on üle 52 000 eksponaadi. Püsiekspositsioon on jagatud neljaks osaks:

  • Janis Rozentālsi "Ema ja laps" (1904)
    Läti kunst aastail 1720–1915. Väljapaneku varasemate taieste autorid on välismaalased, sh baltisakslased, kes tõid Läti aladele akademismi, klassitsismi, romantismi ja biidermeieri. Tuntumad nimed on näiteks Johann Lebrecht Eggink, Robert Konstantin Schwede, Georg Wilhelm Timm, Carl Gotthard Grass ja Johann Heinrich Baumann. 19. sajandi esimeses pooles ja keskel lisandusid neile (realismi viljelevad) Läti kunstnikud, nagu Kārlis Hūns, maastikumaalija Jūlijs Feders ja portretist Jānis Staņislavs Roze. Näituse ajaliselt hilisema osa moodustab Janis Rozentālsi, Johann Walteri, Vilhelms Purvītise, Gustavs Šķiltersi ning varaste impressionistide, sümbolistide ja juugendkunstnike looming.[8]
  • Läti kunst aastail 1915–1940. Väljapaneku moodustavad teosed, mis on loodud Läti Vabariigi ajal ja enne seda. Ajaliselt vanemasse ossa kuuluvad osaliselt kubismist mõjutatud ekspressionistliku ja fovistliku joonega autorid (nagu Oto Skulme, Valdemārs Tone, Jānis Liepiņš ja Romans Suta) ja graafikud (Romans Suta, Sigismunds Vidbergs ja Kārlis Padegs). 1930. aastate realismi esindavad Konrāds Ubāns, Uga Skulme, Ģederts Eliass, Jānis Liepiņš ja Leo Svemps ning skulptuuri Marta Skulme, Emīls Melderis ja Teodors Zaļkalns.[9]
    Jēkabs Kazaksi "Põgenikud" (1917)
  • Läti modernistid Venemaal 1920.–1930. aastail. Väljapaneku keskmes on fotomontaažile keskendunud Gustavs Klucis, skulptor Kārlis Johansons ja maalikunstnik Aleksandrs Drēviņš, kes otsustasid pärast Esimest maailmasõda ja oktoobrirevolutsiooni Venemaale jääda ning osalesid kohalikus avangardkunsti tekkes.[10]
  • Läti kunst aastail 1985–2000. Väljapanek kajastab 1980. aastatel alanud suurte murrangute aega. Esindatud on kirju valik stiile: uusekspressionism, transavangard ja Ameerika nn bad painting (Ieva Iltnere, Sandra Krastiņa, Jānis Mitrēvics, Ģirts Muižnieks, Edgars Vērpe ja Aija Zariņa), supergraafika (Ojārs Pētersons, Andris Breže, Kristaps Ģelzis ja Juris Putrāms) ja installatsioonid (Oļegs Tillbergs, Andris Breže, Gints Gabrāns ja Vilnis Zābers).[11]

Lisaks korraldatakse hoones ajutisi näitusi, muuhulgas pärast renoveerimist avatud ruumides hoone maa-aluses osas ja kuppelkorrusel.[12]

Viited

  1. ↑ "About museum". Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi koduleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. november 2021. Vaadatud 10. novembril 2021.
  2. ↑ "Renoveeritud Läti Kunstimuuseum". Eesti Kunstimuuseumi koduleht. 3. juuni 2016. Vaadatud 10. novembril 2021.
  3. ↑ Auguste Petre (15. mai 2019). "Māra Lāce: You can't escape from yourself". L'Officiel. Vaadatud 10. novembril 2021.
  4. ↑ Margit Mutso (22. oktoober 2010). "Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi hoone uuendamisest". Sirp. Vaadatud 10. novembril 2021.
  5. ↑ "LNMM". Processoffice'i koduleht. Vaadatud 10. novembril 2021.
  6. ↑ "Restoration and reconstruction". Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi koduleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. november 2021. Vaadatud 10. novembril 2021.
  7. ↑ "Renovated national art gallery scoops annual architecture award". ENG.LSM.lv. 20. mai 2016. Vaadatud 10. novembril 2021.
  8. ↑ "Latvian art 1780–1915". Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi koduleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. november 2021. Vaadatud 10. novembril 2021.
  9. ↑ "Latvian art 1915–1940". Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi koduleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. november 2021. Vaadatud 10. novembril 2021.
  10. ↑ "Latvian modernists in Russia in the 1920s and 30s". Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi koduleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. november 2021. Vaadatud 10. novembril 2021.
  11. ↑ "Latvian art 1985–2000". Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi koduleht. Originaali arhiivikoopia seisuga 10. november 2021. Vaadatud 10. novembril 2021.
  12. ↑ Mari Rebane, Ragnar Kond (4. mai 2016). "Lätis taasavati rahvusliku kunstimuuseumi peahoone". ERR. Vaadatud 10. novembril 2021.

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Läti Rahvuslik Kunstimuuseum
  • Läti Rahvusliku Kunstimuuseumi koduleht. (läti, inglise ja vene keeles)