Magdeburgi peapiiskopkond

Erzstift Magdeburg Magdeburgi peapiiskopkond 1180–1680
Vapp
Hildesheimi, Halberstadti ja Magdeburgi vürstlikud piiskopkonnad (lilla), umbes 1250. aastal
Valitsusvorm	vürstlik peapiiskopkond
Osa	Saksa-Rooma riik
Pealinn	Magdeburg Halle (aastast 1503)

Magdeburgi peapiiskopkond oli katoliiklik peapiiskopkond (969–1552) ja Saksa-Rooma riigi vürstlik peapiiskopkond (1180–1680) keskusega Magdeburgi linnas Elbe jõel.

Kavandatud 955. aastast ja rajatud 968. aastal, kaotas katoliiklik peapiiskopkond de facto kehtivuse alates 1557. aastast, kui viimane paavsti poolt kinnitatud vürstlik peapiiskop, luterlik Sigismund von Brandenburg sai täisealiseks ja sai piiskopiks ning Magdeburgi toomkiriku kapiitel kiitis 1567. aastal heaks luterluse, kui enamus koguduseliikmeid oli juba luterlusse pöördunud. Kõik tema järeltulijad olid ainult vürstliku peapiiskopkonna administraatorid ja samuti luterlikud, välja arvatud katoliiklik ilmik Leopold Wilhelm von Österreich (1631–1635). Kiriklikus mõttes pandi allesjäänud katoliiklased ja nende kogudused ning kloostrid endises peapiiskopkonnas 1648. aastal Kölni peapiiskopkonna järelevalve alla ja 1670. aastal Põhjamisjonite apostliku vikariaadi jurisdiktsiooni alla.

Poliitilises mõttes saavutas peapiiskopkond 1180. aastal otsealluvuse keisrile kui vürstlik peapiiskopkond. Selle territoorium koosnes ainult mõnest peapiiskopkonna haldusala osast, nagu Magdeburgi linn, enamik Magdeburger Bördest ja Jerichower Land kui lahutumatu tervik ja eksklaavid, mis hõlmasid umbes Saalkreisi, sealhulgas Halle, Oebisfelde ja lähiümbrus, samuti Jüterbog ja lähiümbrus. Vürstlik peapiiskopkond säilitas oma rikluse valitava monarhiana aastani 1680. Siis omastas Magdeburgi vürstliku peapiiskopkonna Brandenburg-Preisimaa ja pärast sekulariseerimist muutis selle Magdeburgi hertsogkonnaks, päritavaks monarhiaks personaalunioonis Brandenburgiga.

1994. aastal asutatud uus Magdeburgi diötsees on katoliku kiriku diötsees, mis paikneb Saksi-Anhalti (lõviosa), Brandenburgi ja Saksimaa (väikesed narmad kummaski) liidumaadel.

Ajalugu

Pärast 940. ja 954. aasta sõdu, kui polaabi slaavlased olid Odra jõel, tulid madjarid sügavale Saksamaale, nii et Augsburg oli ohus. Lechi lahingus 955. aastal nad võideti ja aeti minema. Kohe 955. aastal alustas Otto Suur töid Magdeburgi peapiiskopkonna rajamiseks, et stabiliseerida idaterritooriumid ristiusustamise kaudu. Ta soovis diötseesi pealinna Halberstadtist Magdeburgi üle viia ja teha sellest peapiiskopkonna. Sellele oli aga teravalt vastu Mainzi peapiiskop, kes oli Halberstadti metropoliit. Kui paavst Johannes XII sanktsioneeris 962. aastal peapiiskopkonna loomise, näis Otto olevat oma üleviimisplaanist loobunud. Eespool nimetatud kloostritele (asutatud 937. aastal) kuulunud mõisad muudeti uue peapiiskopkonna mensaks ja mungad viidi üle Berge kloostrisse. Peapiiskoplik kirik tegi Püha Mauritiuse kaitsepühakuks ja sai Ottolt lisaks uusi annetusi ja toetusi.

Selle kirikuprovints hõlmas olemasolevad Brandenburgi ja Havelbergi diötseesid ning äsjaloodud Merseburgi, Zeitzi ja Meißeni diötseesid. Lebus lisati 1424. aastal. Uus peapiiskopkond asus Saksa-Rooma riigi ja slaavi hõimude kindlustamata piirialade lähedal ning oli mõeldud kristluse edendamiseks paljude slaavlaste ja teiste seas. Seejärel asutati 20. aprillil 967 Ravenna sinodil paavsti ja keisri juuresolekul pidulikult peapiiskopkond. Esimene peapiiskop oli Adalbert, endine Püha Maximiniuse munk Trieris, seejärel misjonipiiskop russiinide juures (Ruteenia) ja Weißenburgi abt Elsassis. Ta valiti 968. aasta sügisel, sai Roomas palliumi ja krooniti aasta lõpus pidulikult Magdeburgis.

Magdeburgi peapiiskopkonna ala oli üsna väike; see hõlmas slaavi ringkondi ja poole Põhja-Tüüringist, millest Halberstadt välja jäi. Eriti tähtsaks sai toomkiriku kool Adalberti tõhusa halduse tingimustes. Skolastik Othrichi peeti oma aja kõige enam õppinud meheks. Magdeburgis said hariduse paljud väljapaistvad mehed.

Othrich valiti peapiiskopiks pärast Adalberti surma (981). Giselher von Magdeburg omandas altkäemaksu ja pettuse teel Magdeburgi piiskopitooli valduse ning tal õnnestus ajutiselt haarata ka Merseburgi piiskopkond (aastani 1004). Märkimist väärivate järeltulijate hulgas olid innukas Gero (1012–23); Werner (1063–78), kes tapeti lahingus Heinrich IV-ga; Püha Norbert, silmapaistev 12. sajandil (1126–34), premonstratenside ordu rajaja.

Peapiiskop Wichmann (1152–92) oli tähtsam Saksa-Rooma riigi suverääni ja vürstina kui piiskopina. Wichmann oli keisri poolel Suures Saksi mässus ja teda autasustati sellega, et tunnistati peapiiskopi ja toomkiriku kapiitli valdused otse keisrile alluvaks riigiks Saksa-Rooma riigis, seega lisas Wichmann esimesena ilmaliku vürsti tiitli kiriklikule peapiiskopitiitlile. Albrecht II (1205–32) tülitses Otto II-ga (1198–1215), sest ta oli kuulutanud paavsti põlgust viimase vastu ja see sõda kahjustas peapiiskopkonda suuresti. 1208. aastal hakkas ta ehitama praegust Magdeburgi toomkirikut, mis pühitseti alles 1263. aastal ja ei ole kunagi tegelikult valmis saanud; Günther I (1277–79) pääses vaevu tõsisest sõjast markkrahv Otto IV-ga, kes oli ärritunud, kuna tema vend Erich von Brandenburg ei olnud peapiiskopiks valitud. Brandenburglastel õnnestus sundida Günther I ja Bernhard III (1279–1281) tagasi astuma ning Erich peapiiskopiks teha (1283–1295).

Kardinal Albrecht von Brandenburg (1513–45) andis nii oma ebakindla positsiooni kui ka pideva rahapuuduse tõttu võimaluse luterluse levikuks tema diötseesis, ehkki ise oli reformatsiooni vastu. Pole tõsi, et temast sai luterlane ja ta soovis säilitada oma riiki ilmaliku vürstkonnana, ja sama ebaõige on, et Kalbe parlamendis nõustus ta 1541. aastal reformatsiooni sisseviimisega, et oma võlad tasuda. Tema järglased olid innukad katoliiklased Johann Albrecht von Hohenzollern (1545–1550), kes suutis siiski väga vähe teha, ja Friedrich von Brandenburg, kes suri 1552. aastal.

Administraatorid, kes olid ilmalikud vürstid, võtsid nüüd peapiiskopi koha ja nad, nagu ka suurem osa toomkiriku kapiitlist ja peapiiskopkonna elanikest, olid tavaliselt protestandid. Nad kuulusid Hohenzollernite Brandenburgi harusse, mis võttis 1613. aastal vastu kalvinismi. Christian Wilhelm võeti 1631. aastal vangi, ja läks üle Viini katoliku kirikusse. Praha rahu ajal (1635) langes Magdeburgi peapiiskopkond August von Sachsen-Weißenfelsile. Vestfaali rahuga (1648) lubati peapiiskopkonna ootusi Brandenburg-Preisimaale pärast Augusti surma. Kui Saksi vürst 1680. aastal suri, oli peapiiskopkond Brandenburgi poolt sekulariseeritud ja muudetud Magdeburgi hertsogkonnaks.

Piirkonna ülejäänud katoliiklased olid aastatel 1670-1709 ning taas aastatel 1780-1821 Põhjamisjonite apostliku vikariaadi jurisdiktsioonis. Aastatel 1709-1780 oldi Ülem- ja Alam-Saksimaa apostliku vikariaadi jurisdiktsioonis. 1821. aastal anti piirkond katoliiklikus mõttes üle Paderborni piiskopkonnale. 1994. aastal asutati piirkonnas Magdeburgi diötsees.

Peapiiskopid ja administraatorid

Magdeburgi peapiiskopid

Adalbert 968–981
Giselher 981–1004
Tagino 1004–1012
Waltard 1012
Gero 1012–1023
Humfried 1023–1051
Engelhard 1052–1063
Werner von Steußlingen 1064–1078
Hartwig von Spanheim 1079–1102
Heinrich I von Assel 1102–1107
Adalgod von Osterburg 1107–1119
Rudgar von Veltheim 1119–1125
Norbert von Xanten]] 1126–1134
Konrad von Querfurt 1134–1142
Friedrich I 1142–1152
Wichmann von Seeburg 1152–1180; vürstlik peapiiskop aastast 1192; Naumburgi piiskop 1150–54

1180: saavutas Saksimaa hertsogiriigi lagunemisel otse keisrile alluvuse

Magdeburgi vürstlikud peapiiskopid

Wichmann von Seeburg 1180–1192; peapiiskop aastast 1152
Ludolf von Kroppenstedt 1192–1205
Albrecht I von Käfernburg 1205–1232
Burchard I von Woldenberg 1232–1235
Wilbrand von Käfernburg 1235–1254
Rudolf von Dingelstädt 1254–1260
Ruprecht von Querfurt 1260–1266
Konrad II von Sternberg 1266–1277
Günther I 1277–1279
Bernhard III von Wölpe 1279–1282
Erich von Brandenburg 1282–1295
Burchard II von Blankenburg 1295–1305
Heinrich III 1305–1307
Burchard III 1307–1325
Heideke von Erffa 1326–1327
Otto 1327–1361
Dietrich Kagelwit 1361–1367
Albrecht von Sternberg 1367–1372
Peter Jelito 1372–1381
Ludwig von Meißen 1381–1382
Friedrich II von Hoym 1382
Albrecht IV von Querfurt 1382–1403
Günther II von Schwarzburg 1403–1445
Friedrich III von Beichlingen 1445–1464
Johann von Pfalz-Simmern 1464–1475
Ernst II von Sachsen 1475–1480; vürstlik peapiiskop 1513. aastani

1480: Halberstadti piiskopkonda administreerisid Magdeburgi peapiiskopid

Magdeburgi vürstlikud peapiiskopid, Halberstadti administraatorid

Ernst II von Sachsen 1480–1513; vürstlik peapiiskop aastast 1475
Albrecht IV von Brandenburg 1513–1545; ka Mainzi peapiiskop-kuurvürst aastatel 1514–1545
Johann Albrecht von Hohenzollern 1545–1551
Friedrich von Brandenburg 1551–1552; Halberstadti administraatorina Friedrich III
Sigismund von Brandenburg 1552–1566; paavsti poolt kinnitatud peapiiskopiks, kuigi luterlik, kuna Püha Tool eeldas, et uus skisma on ajutine nähtus

1566: peapiiskopkonda valitsesid luterlikud administraatorid

Magdeburgi administraatorid

Joachim Friedrich von Brandenburg 1566–1598
Christian Wilhelm von Brandenburg 1598–1631
Leopold Wilhelm von Österreich, ilmik, katoliiklik administrator, 1631–1638; ka Passau (1625–1662), Strasbourgi (1626–1662), Halberstadti (1628–1648), Olmützi (1632–1662) ja Breslau (1656–1662) piiskopkondade ja de jure Bremeni peapiiskopkonna (1635–1645) administraator
August, Barby krahv, 1638–1680

1680: vürstlik peapiiskopkond sekulariseeriti hertsogkonnaks

Magdeburgi kirikuprovints

Magdeburgi peapiiskop oli Magdeburgi kirikuprovintsi metropoliit (de facto kaotatud 1648. aastal); peapiiskopid omasid ka – Mainzi peapiiskop-kuurvürsti kõrval – aunimetust Primas Germaniae. Magdeburgi abipiiskopkonnad olid:

Brandenburgi diötsees, luterlik aastast 1539, sellega seotud vürstlik piiskopkond sekulariseeriti ja liideti 1571. aastal Brandenburgi kuurvürstkonnaga
Havelbergi diötsees, luterlik aastast 1558, sellega seotud vürstlik piiskopkond sekulariseeriti ja liideti 1598. aastal Brandenburgi kuurvürstkonnaga
Lebusi diötsees aastast 1424 (varem Gniezno peapiiskopkonna abipiiskopkond), luterlik aastast 1555, sellega seotud ilmalikud varad (Beeskowi krahvkond) sekulariseeriti ja liideti 1598. aastal Brandenburgi kuurvürstkonnaga
Merseburgi diötsees, luterlik aastast 1544, sellega seotud vürstlik piiskopkond sekulariseeriti ja liideti 1565. aastal Saksimaa kuurvürstiriigiga
Naumburg-Zeitzi diötsees, luterlik aastatel 1542-1547 ja aastast 1562, sellega seotud vürstlik piiskopkond sekulariseeriti ja liideti 1615. aastal Saksimaa kuurvürstiriigiga