Okeanograafia

Okeanograafia ehk okeanoloogia on hüdroloogia haru. See on kompleksteadus, mis uurib maailmamere füüsikalisi, keemilisi, geoloogilisi ja bioloogilisi protsesse ning nähtusi.[1]

Maailmamere uurija on okeanograaf ehk okeanoloog.

Maailmamerd uuritakse väga mitmest aspektist, seepärast jaguneb okeanograafia mitmesse valdkonda:

  • Füüsikaline okeanograafia – uurib laineid, hoovusi, ookeani ja atmosfääri vastastikmõju, heli ja valguse levikut vees jms.
  • Geoloogiline okeanograafia – teadus merepõhja geoloogiast. Uuritakse merede ja ookeanide põhja ehitust ja teket ning tehakse selle põhjal järeldusi mineviku kohta, mis omakorda aitab ennustada tulevikus asetleidvaid geoloogilisi protsesse.
  • Keemiline okeanograafia – uurib merevee keemilist koostist, reostust ja selle likvideerimise võimalusi. Keemikuid vajatakse ka geoloogilise okeanograafia uurimisel, näiteks ookeanipõhja puursüdamike uurimisel jm.
  • Bioloogiline okeanograafia – teadus mereelustikust. Tavaliselt tuntakse seda osa okeanograafiast merebioloogiana.

Vaata ka

  • Satelliitokeanograafia

Viited

  1. Ökoloogialeksikon. (1992). Koost. Masing, V. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus

Välislingid

  • National Oceanic and Atmospheric Administration
  • NASA pildid ookeanidest kosmosest
  • USGS-i meregeoloogia