Olev Soans

Olev Soans (29. mai 1925 Tallinn – 28. aprill 1995 Keila) oli eesti graafik ja pedagoog.

Olev Soans lõpetas 1941. aastal Pärnu kaubanduskeskkooli. Aastatel 1943–1944 oli ta mobiliseeritud Saksa sõjaväkke, seejärel töötas Järvakandis joonistusõpetajana. 1951. aastal lõpetas ta Eesti Riikliku Kunstiinstituudi.

Aastatel 1961–1989 töötas ta Kunstiinstituudis õppejõuna.

Olev Soansi loomingu hulgas on vabagraafikat, raamatugraafikat, plakateid, ning alates 1975. aastast infograafilised, sealhulgas ajaloolised ja kultuuriloolised maakaardid (piltkaardid). Ta viljeles oforti, kuivnõela, litograafiat, linoollõiget, puulõiget, serigraafiat ning võttis kasutusele uudse elektrograafilise sõeltrüki.^[viide?]

27. aprillil 2000 asutasid Eesti Rahvuskultuuri Fond, Keila Linnavalitsus ja Harjumaa Muuseum Olev Soansi mälestusfondi Keilast pärit kunstnike ja Keilaga seotud kunstiprojektide toetamiseks.

Isiklikku

Olev Soans oli abielus Therese Limbergiga. Alo Soans, Villu Soans ja Priidu Soans olid nende pojad ja Siiri Soans on nende tütar.

Olev Soans oli abielus Helvi Jürissoniga. Kerttu Soans on nende tütar.

Tema onu oli arhitekt Anton Lembit Soans, onupojapoeg on skulptor Jaak Soans.

Tunnustus

• 1978 Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1985 Kristjan Raua preemia (Eesti kultuuriloolised kaardid)

Teosed

• "Eesti kultuuriloolised kaardid", Ilo 2009, ISBN 9789949171002