Olev Subbi

Olev Subbi
Olev Subbi 2006. aastal Foto: Jaan Künnap
Sünniaeg	7. märts 1930 Tartu
Surmaaeg	19. august 2013

Olev Subbi (7. märts 1930 Tartu – 19. august 2013) oli eesti kunstnik.

Elulugu

Ta lõpetas 1948. aastal Tartu 1. Keskkooli.

Olev Subbi küüditati 1949. aastal märtsiküüditamise ajal ning viibis asumisel Krasnojarski krais kuni 1956. aastani^[1]

Pärast vabanemist ja Eestisse naasmist õppis ta aastatel 1957–1962 ERKI-s ning tegutses pärast selle lõpetamist enamasti vabakutselise kunstnikuna. 1966. aastal oli tema esimene isikunäitus, alates sellest ajast on ta olnud ka üks eesti tunnustatumaid maalikunstnikke.

Tema maalitehnika on üldiselt küllaltki konservatiivne, kuid stiililiselt on ta enamasti liigitatav sürrealismi või abstraktsionismi alla. Suure tunnustuse on võitnud ka tema aktimaalid.

Viimastel aastakümnetel tegutses Subbi peamiselt Tallinnas.

Olulisem tunnustus

• 1969 – Vilniuse kunstitriennaali peapreemia
• 1976 – Eesti NSV teeneline kunstnik
• 1978 – Kristjan Raua preemia (maal "Juulikuu" (õli))
• 1981 ja 1987 – Eesti Kunstnike Liidu maalisektsiooni aastapreemia
• 1987 – Eesti NSV rahvakunstnik
• 1988 – valiti NSV Liidu Kunstide Akadeemia korrespondentliikmeks
• 1991 – valiti Venemaa Kunstide Akadeemia välisliikmeks
• 1995 – Konrad Mäe preemia
• 2000 – Valgetähe II klassi teenetemärk^[2]
• 2002 – Tallinna vapimärk

Isiklikku

Olev Subbi isa Johannes Subbi, Vabadusrist II/3 kavaler, vahistati 1940. aastal Nõukogude võimu poolt ja hukkus Nõukogude vangilaagris 1942. aastal. Ta on olnud abielus Heli Susiga, nende poeg Juhan on füüsik.

Viited

Kirjandus

• Enn Põldroos. Traditsiooni uudsus: Olev Subbi: [reproduktsioonide album]. Tallinn: Kunst, 1981
• Subbi (Olev Subbi isikukataloog). Lohusalu: Sperare, 2006

Välislingid

• Subbi E-Kunstimuuseumi lehel
• Tanel Veenre, "Olev Subbi — härrasmees, kes unistab juhusest" Eesti Päevaleht, 6. märts 2010
• Kadri Karro, "Olev Subbi pärija räägib esimest korda oma kunstikogust" Eesti Ekspress, 10. juuni 2020