Raimo Kangro

Raimo Kangro (21. september 1949 Tartu – 4. veebruar 2001 Ruila) oli eesti helilooja ja muusikapedagoog.

Elu ja töö

Raimo Kangro lõpetas 1973. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi, kus ta õppis kompositsiooni algul Jaan Räätsa ja hiljem Eino Tambergi käe all.

Aastatel 1975–1976 oli ta Eesti Televisiooni muusikaline juht ja 1977–1985 Eesti NSV Heliloojate Liidu konsultant. 1993. aastast oli ta Eesti Muusika Sihtasutuse (Eesti Muusikafondi) direktor.

Alates 1989. aastast õpetas Eesti Muusikaakadeemias kompositsiooni.

Raimo Kangro sai rahvusvaheliselt tuntuks peamiselt heliloojana. Kangro oli üks Eesti kõige viljakamaid heliloojaid kammermuusika vallas. Tema muusikat on kirjeldatud kui võimast ja impulsiivset.

Helilooming

Lavateosed

  • "Imelugu" (ooper, 1974)
  • "Credo" (oratoorium, 1977)
  • "Ooperimäng" (lasteooper, 1977)
  • "Põhjaneitsi" (rokkooper, 1980)
  • "Ohver" (ooper, 1981)
  • "Saabastega kass" (muusikal, 1981)
  • "Helin" (sümfooniline poeem, 1985)
  • "Sensatsioon" (rokkooper, 1986)
  • "Uku ja Ecu" (ooper, 1998)
  • "Süda" (ooper, 1999)

Tunnustus

Vaata ka

Isiklikku

Raimo Kangro abikaasa oli luuletaja Leelo Tungal. Nende tütred on Maarja Kangro, Kirke Kangro ja Anna-Magdaleena Kangro.

Raimo Kangro suri südame rütmihäiretest põhjustatud äkksurma, olles lõpetanud ooperi "Süda".[2]

Viited

  1. Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).
  2. Eha Laanepere. Perpetuum mobile ootamatud löögid. Anne & Stiil / Delfi Lood. 21.01.2003.

Välislingid

  • Evi Arujärv. Raimo Kangro muusikast läbi aegade Sirp.ee, 24. september 2009
  • Martin Anderson. The Independenti järelehüüe
  • Eesti Muusika Infokeskus [1]