Saigoni langemine

Saigoni langemine
Osa Vietnami sõja 1975. aasta kevadpealetungist
Toimumisaeg 30. aprill 1975
Toimumiskoht Saigon, Lõuna-Vietnam
(tänapäeva Hồ Chí Minh, Vietnam)
Tulemus Põhja-Vietnami ja Viet Congi võit
Osalised
Lõuna-Vietnam Põhja-Vietnam
Viet Cong
Väejuhid või liidrid
Dương Văn Minh Andis alla
Vũ Văn Mẫu
Nguyễn Hữu Hạnh
Nguyễn Phước Vĩnh Lộc
Lê Nguyên Vỹ
Lâm Văn Phát
Lý Tòng Bá		 Lê Duẩn
Võ Nguyên Giáp
Văn Tiến Dũng
Trần Văn Trà
Lê Đức Anh
Nguyễn Hữu An
Lê Trọng Tấn
Jõudude suurus
31 000 270 000 regulaarväelast
180 000 irregulaar- ja sissiväelast[1]
Kaotused
* Enamus sõduritest andis alla või põgenes
  • Mõned põgenesid koos ameeriklastega
  • Kümneid tanke, soomukeid ja õhukeid hävis või jäi vaenlase kätte
 * Vähemalt 108 hukkunut
  • Vähemalt 8 tanki ja 1 soomuk hävis või sai kannatada[2]

Saigoni langemine toimus 30. aprillil 1975, kui Põhja-Vietnam vallutas Lõuna-Vietnami pealinna Saigoni.[3][4][5][6][7][8] Sellega lõppesid Vietnami sõda ja Lõuna-Vietnami riik. Saigoni vallutamisele järgnes üleminekuperiood, ametlikult liitusid Lõuna- ja Põhja-Vietnam Vietnami Sotsialistlikuks Vabariigiks 2. juulil 1976.[9]

Vietnami Rahvaarmee (VRA) ja Viet Cong (VC) alustasid kindral Văn Tiến Dũngi juhtimisel pealetungi Saigonile 29. aprillil 1975, kui linna kaitsnud kindral Nguyễn Văn Toàni Vietnami Vabariigi Armee vägesid rünnati intensiivse suurtükitulega. Järgmise päeva pärastlõunaks olid VRA ja VC võtnud linna tähtsaimad kohad oma kontrolli alla ning Lõuna-Vietnami presidendilossi kohale oma lipu heisanud.

Linna langemisele eelnes operatsioon Frequent Wind, millega evuakueeriti peaaegu kõik Saigonis olnud Ameerika Ühendriikide sõdurid ja tsiviilisikud ning kümneid tuhandeid Lõuna-Vietnami režiimiga tihedalt seotud olnud lõunavietnamlasi. Mõned ameeriklased otsustasid linna jääda. Ameerika Ühendriikide maavägede üksused olid Vietnamist lahkunud enam kui kaks aastat varem ning ei saanud seega ei linna kaitsmisel ega inimeste evakueerumisel abiks olla. Operatsioon Frequent Wind oli maailma ajaloo suurim helikopterievakuatioon.[10] Saigoni langes pärast kommunistide kätte minemist aastani 1979.[11]

3. juulil 1976 ühendas Vietnami Rahvusassamblee riigi ja nimetas Saigoni Vietnami Töölispartei esimehe ja Põhja-Vietnami riigi rajaja Hồ Chí Minhi (1890–1969) järgi ümber.[12]

Vaata ka

  • Indohiina pagulaskriis
  • Ümberkasvatuslaager (Vietnam)
  • Kabuli langemine (2021)
  • Phnom Penhi langemine

Viited

  1. ↑ Ho Chi Minh Campaign (30 April 1975) (Vietnamese: Chiến dịch Hồ Chí Minh lịch sử (30/4/1975))
  2. ↑ "Trận chiến bi hùng của Bộ đội xe tăng Trung đoàn 273: 9 xe bị bắn cháy ngay trước giờ toàn thắng". Originaali arhiivikoopia seisuga 27. mai 2022. Vaadatud 26. märtsil 2022.
  3. ↑ Lam, Andrew (29. aprill 2015). "Op-Ed: Is it Liberation Day or Defeat Day in Saigon?". Los Angeles Times. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2016. Vaadatud 13. veebruaril 2016.
  4. ↑ Austin, Lewis C. (1. oktoober 1976). "Giai Phong! The Fall and Liberation of Saigon, by Tiziano Terzani". Foreign Affairs. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2016. Vaadatud 13. veebruaril 2016.
  5. ↑ Long, Ngo Vinh (1993). "Post-Paris Agreement Struggles and the Fall of Saigon". Werner, Jayne Susan; Huynh, Luu Doan (toim-d). The Vietnam War: Vietnamese and American Perspectives. M.E. Sharpe. Lk 204. ISBN 9780765638632. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. aprill 2023. Vaadatud 7. septembril 2019.; Thap, Nguyen Thi (2012). "Returning to my Home Village". Dutton, George; Werner, Jayne; Whitmore, John K. (toim-d). Sources of Vietnamese Tradition. Columbia University Press. Lk 547–53. ISBN 9780231511100. Originaali arhiivikoopia seisuga 30. aprill 2023. Vaadatud 7. septembril 2019.
  6. ↑ Yoshida, Kenichi (23. aprill 2017). "Was it 'fall' or 'liberation' of Saigon?". The Nation Thailand. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. aprill 2023. Vaadatud 23. aprillil 2022.
  7. ↑ "Chào mừng kỷ niệm 47 năm Ngày Giải phóng Miền Nam (30/4/1975 – 30/4/2022)" [Welcoming the 47th anniversary of the Liberation of the South (30/4/1975 – 30/4/2022)]. Online Newspaper of the Communist Party of Vietnam (vietnami). Originaali arhiivikoopia seisuga 23. aprill 2022. Vaadatud 23. aprillil 2022.
  8. ↑ "Reliving the fall of Saigon with Vietnam vets and journalists". PBS NewsHour (Ameerika inglise). 30. aprill 2015. Vaadatud 2. mail 2023.
  9. ↑ Walsh, Kenneth T. (30. aprill 2015). "The U.S. and Vietnam: 40 Years After the Fall of Saigon". U.S. News & World Report. Originaali arhiivikoopia seisuga 4. november 2018. Vaadatud 3. novembril 2018..
  10. ↑ Dunham, Maj. George R.; Quinlan, Col. David A. (1990). U.S. Marines in Vietnam: The Bitter End, 1973–1975 (Marine Corps Vietnam Operational Histories Series) (PDF). Washington DC: History & Museums Division; Headquarters, U.S. Marine Corps. ISBN 978-0-16-026455-9. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 10. juuli 2021. Vaadatud 3. mail 2021.Mall:PD-notice
  11. ↑ Bharath, Deepa (29. aprill 2011). "O.C. Black April events commemorate fall of Saigon". Orange County Register. Originaali arhiivikoopia seisuga 12. detsember 2013. Vaadatud 18. jaanuaril 2014.
  12. ↑ Nguyen, Hien. "How Saigon became Ho Chi Minh City". VnExpress International. Originaali arhiivikoopia seisuga 26. mai 2022. Vaadatud 23. aprillil 2022.

Kirjandus

  • Adams, E. G. "The Beginning of the End". Originaali arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011.
  • Brown, Weldon A. (1976). The Last Chopper: The Dénouement of the American Role in Vietnam, 1963–1975. Kennikat Press. ISBN 0-8046-9121-5.
  • Butler, David (1985). The Fall of Saigon. New York: Simon and Schuster. ISBN 0-671-46675-5.
  • Dawson, Alan (1977). 55 Days: The Fall of South Vietnam. Prentice-Hall. ISBN 0-13-314476-3.
  • Dunham, George R.; Quinlan, David A. (1990). U.S. Marines in Vietnam: The Bitter End, 1973–1975 (PDF). Washington DC: History and Museums Division, Headquarters, U.S. Marine Corps. ISBN 978-0-16-026455-9. Originaali arhiivikoopia (PDF) seisuga 10. juuli 2021. Vaadatud 3. mail 2021.
  • Engelmann, Larry (1990). Tears before the Rain: An Oral History of the Fall of South Vietnam. Oxford University Press. ISBN 978-0-19-505386-9.
  • Isaacs, Arnold (1983). Without Honor: Defeat in Vietnam and Cambodia. The Johns Hopkins University Press. ISBN 0-8018-6107-1.
  • Kissinger, Henry (2003). Ending the Vietnam War: A History of America's Involvement in and Extrication from the Vietnam War. Simon & Schuster. ISBN 0-7432-1532-X.
  • Pike, Douglas (1970). "The Viet-Cong Strategy of Terror" (PDF). vietnam.ttu.edu. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 18. jaanuaril 2007.
  • Smith, Homer D. (22. mai 1975). "The Final Forty-Five Days in Vietnam" (PDF). vietnam.ttu.edu. Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 20. juuli 2011. Vaadatud 16. jaanuaril 2007.
  • Snepp, Frank (1977). Decent Interval: An Insider's Account of Saigon's Indecent End Told by the CIA's Chief Strategy Analyst in Vietnam. Random House. ISBN 0-394-40743-1.
  • Tanner, Stephen (2000). Epic Retreats: From 1776 to the Evacuation of Saigon. Sarpedon. ISBN 1-885119-57-7. (See especially p. 273 and on.)
  • Todd, Olivier (1990). Cruel April: The Fall of Saigon. W W Norton & Company. ISBN 0-393-02787-2. (originally published in 1987 in French)
  • Tucker, Spencer C., toim (1998). Encyclopedia of the Vietnam War: A Political, Social, and Military History. Oxford University Press. ISBN 0-874-36983-5.
  • Văn Tiến Dũng (1977). Our Great Spring Victory: An Account of the Liberation of South Vietnam. Monthly Review Press. ISBN 0-85345-409-4.
  • Willbanks, James H. (2004). Abandoning Vietnam: How America Left and South Vietnam Lost Its War. University Press of Kansas. ISBN 978-0-7006-1331-1.
  • "The Americans Depart". The New York Times. 30. aprill 1975. Lk 37. Originaali arhiivikoopia seisuga 16. august 2021. Vaadatud 16. augustil 2021.
  • Moise, Edwin E. (1988). "Nationalism and Communism in Vietnam". Journal of Third World Studies. University Press of Florida. 5 (2): 6–22. JSTOR 45193059.

Välislingid