Satyajit Ray

Satyajit Ray
Sünniaeg 2. mai 1921
Kolkata (Briti India)
Surmaaeg 23. aprill 1992 (70-aastaselt)
Kolkata
Amet filmiprodutsent, stsenarist, laulusõnade kirjutaja, lavastaja
Autasud Kunstide ja Kirjanduse ordeni komandör
Koduleht http://www.satyajitray.org/
[muuda Wikidatas]

Satyajit Ray (bengali সত্যজিত রায় või সত্যজিৎ রায়) (2. mai 1921 Kolkata – 23. aprill 1992 Kolkata) oli bengali päritolu India filmilavastaja ja -stsenarist, kirjanik ja helilooja, keda peetakse üheks 20. sajandi olulisemaks filmilavastajaks[viide?].

Elulugu

Satyajit Ray oli pärit haritlaste perekonnast. Tema vanaisa Upendrakishore Ray oli tuntud kirjanik, kunstnik ja helilooja. Tema isa Sukumar Ray oli tuntud nonsenssluuletuste autorina. Satyajit lõpetas Kolkata ülikooli majandusteaduse erialal. 1940 asus ta ema pealekäimisel õppima kunsti Rabindranath Tagore asutatud Visva-Bharati ülikooli. Tema õpetajateks olid bengali kunsti suurkujud Nandalal Bose ja Benode Behari Mukherjee. 1947 oli ta üks Kolkata Filmiklubi asutajatest. Ta alustas karjääri raamatukujundajana, kuid pärast kohtumist prantsuse filmilavastaja Jean Renoiriga ja Vittorio De Sica neorealistliku filmi "Jalgrattavargad" nägemist Londonis otsustas ta sõltumatuks filmilavastajkas hakata. Ta arendas välja isikupärase humanistliku stiili. Tema mängufilmid tuginevad ilukirjanduslikele teostele.

Satyajit Ray

Juba 1955. aastal valminud esimene film "Pather Pā̃calī" (Tänava laul) pälvis ülemaailmselt tunnustust. Film sai üle kümne auhinna, sealhulgas 1956. aasta Cannes'i filmifestivali žürii eriauhinna. Filmi aluseks oli Bibhutibhusan Bandopadhyay samanimeline romaan, mis ilmus 1928. aastal. See oli esimene film triloogiast, mille teised filmid olid "Alistamatu" (1956) ja "Apu maailm" (1959).

Satyajit Ray kirjutas ka mitu lasteraamatut, ulmet ja novelle.

Ta oli tuntud ka disainerina. Satyajit Ray loodud on mitu kirjafonti. Neist Ray Roman ja Ray Bizarr võitsid rahvusvahelise konkursi.

1983. aastal sai ta infarkti, mis piiras tema edasist tegevust filmilavastajana.

Tunnustus

Satyajit Ray pälvis elu jooksul hulgaliselt auhindu, teiste seas 32 India riiklikku filmiauhinda. Ta võitis 1956 Veneetsia filmifestivali Kuldlõvi. 1982 sai ta samas Elutöö Kuldlõvi. 1964 ja 1965 pälvis Berliini filmifestivali Hõbekaru auhinna. Veidi enne surma 1992 pälvis ta India kõrgeima tsiviilautasu Bharat Ratna ja elutöö eest Oscari. Ta oli ka Oxfordi ülikooli audoktor.

Filmograafia

Mängufilmid

  • 1955 – Pather Panchali
  • 1956 – Alistamatu (Aparajito)
  • 1958 – Parash Pathar
  • 1958 – Muusikatuba (Jalsaghar)
  • 1959 – Apu maailm (Apur Sansar)
  • 1960 – Devi
  • 1961 – Teen Kanya
  • 1962 – Kanchenjungha
  • 1962 – Abhijan
  • 1963 – Mahanagar
  • 1964 – Charulata
  • 1964 – Two
  • 1965 – Kapurush O Mahapurush
  • 1966 – Nayak
  • 1967 – Chiriakhana
  • 1968 – Goopy Gyne Bagha Byne
  • 1969 – Aranyer Din Ratri
  • 1970 – Pratidwandi
  • 1971 – Seemabaddha
  • 1973 – Kauge äike (Ashani Sanket)
  • 1974 – Sonar Kella
  • 1975 – Jana Aranya
  • 1977 – Shatranj Ke Khilari
  • 1978 – Joi Baba Felunath
  • 1980 – Hirak Rajar Deshe
  • 1980 – Pikoo
  • 1981 – Sadgati
  • 1984 – Ghare Baire
  • 1989 – Ganashatru
  • 1990 – Shakha Proshakha
  • 1991 – Agantuk

Dokumentaalfilmid

  • 1961 – Rabindranath Tagore
  • 1971 – Sikkim
  • 1972 – The Inner Eye
  • 1976 – Bala
  • 1987 – Sukumar Ray

Välislingid

  • http://www.satyajitray.org/
Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Satyajit Ray
  • v
  • r
1960. aastad
1970. aastad
1980. aastad
1990. aastad
2000. aastad
2010. aastad
2020. aastad