Skogskyrkogården

Skogskyrkogården
UNESCO maailmapärand

Asukoht	Rootsi
Tüüp	Kultuurimälestis
Kriteeriumid	II, IV
Viited	558
Piirkond*	Euroopa ja Põhja-Ameerika
Koordinaadid	59° 16′ 32″ N, 18° 5′ 58″ E
Nimekirja arvatud	1994 (18. istung)
* Regioon on UNESCO määratletud

Skogskyrkogården (eesti keeles Metsakalmistu) ehk Stockholmi Metsakalmistu on 1994.a UNESCO maailmapärandi nimistusse kantud kalmistu, mis asub Stockholmi lõunaosas Enskede linnajaos.

Selle rajamist alustati 1917. aastal ja lõpetati 1940. aastal. Hiljem on lisandunud mõned üksikud objektid.

Kalmistu kujundajateks olid noored arhitektid Gunnar Asplund ja Sigurd Lewerentz.

Praeguseks on kalmistu pindala 102 hektarit ja seal on umbes 100 000 hauaplatsi. Kalmistu viies kabelis viiakse aastas läbi üle 2000 matusetalituse. Lisaks on seal veel krematoorium ja koht vabaõhutalitusteks.

Suurim osa Skogskyrkogårdenist on protestantide matmisala, kuid seal on ka kaks moslemite, kaks õigeusklike ja üks juutide ala. Viimane kuulub Stockholmi juudi kogudusele.

Ajalugu

20. sajandi alguses tekkis Stockholmis vajadus uue surnuaia järele, kuna oli selge, et senistest kalmistutest enam ei piisa. 1912. aastal otsustati see rajada Lõuna-Stockholmi umbes 100-hektarilisele okaspuudega kaetud alale.

Seni kehtinud ideaali järgi pidid kalmistud olema "surnute aedadeks". Surnuaedades olid ilusad pargid, alleed ja uhked hauaplatsid. Skogskyrkogårdeni rajamisel püüdis Stockholmi kalmistumajanduse osakond sellest ideaalist kaugeneda ning luua erilise ja teistele eeskujuks oleva kalmistu, kus loodus ja arhitektuur moodustaksid ühtse terviku.

Arhitektuurikonkurss

1914. aastal kuulutati kalmistu rajamiseks välja rahvusvaheline arhitektuurikonkurss. Osalejatele tehti ülesandeks luua harmooniline tervik, kus külastajatel on lihtne orienteeruda. Kokku laekus 53 kavandit, neist mõni ka eeskujuriigiks olnud Saksamaalt. Et samal ajal käis Esimene maailmasõda, tuli enamik kavandeid siiski Rootsist. Paljud tuli kohe kõrvale jätta, sest neis polnud vähimalgi määral tabatud uue surnuaia ideed.

1915. aastal kuulutati konkurss lõppenuks. Esikoha pälvisid 30-aastased rootsi arhitektid Gunnar Asplund ja Sigurd Lewerentz. Nende võistlustöö kandis nime "Tallum" ja see oli ainus kavand, mille põhirõhk oli põhjamaisel metsal. Siiski tuli nende kavandit suures osas muuta, enne kui 1917. aastal saadi kalmistut rajama hakata.

Rajamine

Maastikuarhitekt Sigurd Lewerentz kavandas ka Almhöjdeni meditatsioonipaiga, Uppståndelsekapelleti ('ülestõusmise kabeli') ja Minneslundi (koht, kus ilma omaste juuresolekuta puistatakse laiali või maetakse nende inimeste tuhk, kes ise või kelle omaksed ei soovi eraldi hauda).

Gunnar Asplund projekteeris ülejäänud kabelid ja hooned.

Kujunduselementide loomisel osalesid ka mõned rootsi esiletõusvamad kunstnikud, nende seas Sven "X:et" Erixson, Carl Milles ja Otte Sköld.

Ümmarguste graniitkividega kaetud aasale projekteerisid arhitektid kabelid, mis loovad loodusega ühtse terviku, moodustades pühaliku maastikuruumi. Hauaplatsid rajati kvartalitena männimetsa.

1917 alustati Skogskyrkogårdeni rajamist

1920 pühitseti sisse surnuaed ja selle esimene kabel: Gunnar Asplundi Skogskapellet ('metsakabel').

1923 pühitseti sisse Tallumpaviljongen ('Tallumi paviljon'), millest hiljem sai külastus- ja infokeskus. Samal aastal ehitati ka kalmistu majandushoov ja personalihoone.

1925 pühitseti sisse Uppståndelsekapellet ('ülestõusmise kabel'), mille arhitekt oli Sigurd Lewerentz.

1932 valmis 3,6 km pikkune kivimüür ümber kalmistu. Selle ehitasid 12 aasta jooksul Stockholmi töötud.

1940 pühitseti sisse Skogskyrkogårdeni krematoorium ja selle juurde kuuluvad kabelid Trons ('usk'), Hoppets ('lootus') ja Heliga korsets ('püha rist'). Sellega oli kalmistu rajamine lõppenud.

1961 pühitseti sisse Minneslund, esimene Stockholmis.

Harmooniline terviklikkus

Skogskyrkogårdenis moodustub ühtne tervik loodusest, arhitektuurist ja kunstilistest kaunistustest. See vastandub tavalistele suurlinnades asuvatele kalmistutele, kus on lihtsalt väga palju monumente.

Mõni kuu pärast surnuaia valmimist 1940. aastal suri Gunnar Asplund, teine arhitekt Sigurd Lewerentz oli mõne aasta eest vallandatud. Seetõttu jäi kalmistu selliseks, nagu arhitektid olid selle kavandanud, ega viidud sisse uuendusi. Ka pisimais detailides on kõik jätkuvalt nii, nagu arhitektid olid algsetel plaanidel joonistanud.

Sigurd Lewerentzi koostöö Skogskyrkogårdeniga hiljem taastus ning siis projekteeris ta muuhulgas Minneslundi.

Skogskyrkogården kui looduse ja kultuuri ühtne tervik oli ka põhjuseks, miks see kanti UNESCO maailmapärandi nimistusse: kalmistu on silmapaistev näide selle kohta, kuidas 20. sajandi arhitektuur ja kujundatud maastik sulavad ühte. Surnuaed on mõjutanud paljude teiste kalmistute kujundamist kogu maailmas.

Skogskyrkogården võitis 1995. aastal Carlo Scarpa auhinna aia-, pargi- ja kultuurmaastiku valdkonnas.

Tuntud inimesi, kes on maetud Skogskyrkogårdenis

Johannes Aavik (1880–1973), eesti keeleteadlane
Artur Adson (1889–1977), eesti kirjanik (maetud sinna maini 2016.a)^[1]
Aleksander (Paulus) (1872–1953), EAÕK metropoliit
Gunnar Asplund (1885–1940), arhitekt
Birgit Cullberg (1908–1999), koreograaf
Greta Garbo (1905–1990), näitleja
Lars Gullin (1928–1976), orkestrijuht ja džässmuusik
Gunnar Heckscher (1909–1987), politoloog, poliitik, parteijuht, diplomaat
Gustav Hedenvind-Eriksson (1880–1967), kirjanik
Olle Hellbom(1925–1982), režissöör
Jan Johansson (1931–1968), džässmuusik
Eyvind Johnson (1900–1976), kirjanik, Nobeli auhinna laureaat, Rootsi Akadeemia liige
Juhan Kokla (1915–1992) eesti ajakirjanik
Yngve Larsson (1881–1977), Stockholmi abilinnapea
Pelle Lindbergh (1959–1985), jäähoki väravavaht
Ivar Lo-Johansson (1901–1990), kirjanik
Sune Mangs (1932–1994), näitleja, revüüartist
Kenny Olsson (1977–2007), mootorratta ringrajapiloot
Lennart Skoglund (1929–1975), jalgpallur
Gustav Suits (1883–1956), eesti kirjanik
Stieg Trenter (1914–1967), kirjanik
Marie Under (1883–1980), eesti luuletaja (maetud sinna maini 2016.a)^[2]
Gunnar Wiklund (1935–1989), laulja

Skogskyrkogårdeni kaunidusest ja tuntusest hoolimata on rohkem kuulsusi Stockholmis maetud Norra begravningsplatsenis ('põhjakalmistu').

Eestlased Skogskyrkogårdenis

Eestlaste kalmistu on eraldi osa Skogskyrkogårdeni 25. kvartalist, mis nii eraldatuse kui ka kujunduse poolest meenutab enam Eesti kui Rootsi kalmistut. Kuid eestlasi on maetud ka nii Skogskyrkogårdeni teistesse kvartalitesse kui ka teistele Stockholmi kalmistutele. Jüri-Karl Seim kaardistas eestlaste hauad Skogskyrkogårdenis 1990. aastate keskel, plaan on ilmunud Eesti Päevalehes.^[3]

Eestlaste matmispaik, eraldi osa 25. kvartalist
Perekond Pärn 25. kvartali rootslaste osas
Marie Underi ja Artur Adsoni hauakivi 23. kvartalis 2010. aastal. 2016. aastal toodi see Tallinna Rahumäe kalmistule
Marie Underi ja Artur Adsoni hauakivi, (paremal) kõrval on Marie Underi õe ja tütre hauakivi 2010. aastal. Alates 2016. aastast Rahumäe kalmistul
Uus Läti urnimatuste paik 30. kvartalis
Perekond Kokla hauakivi 27. kvartalis

Vaata ka

Norra begravningsplatsen

Viited

↑ Sirje Kiin. Marie Under ja Artur Adson jõudsid lõpuks koju. Eesti Päevaleht (Rootsi), 22. juuni 2016
↑ Alo Ervin. Muljeid Stockholmi Skogskyrkogårdeni kalmistult. Eesti Päevaleht (Rootsi), 22. juuni 2016
↑ Ülo Ignats. Mõnede tuntud eestlaste jhaudade teejuhis. Eesti Päevaleht (Rootsi), 2. november 1995