Tallinna–Keila raudteelõik

Tallinna–Keila raudteelõik
Üldist
Seis kasutusel
Asukoht Eesti
(Harju maakond)
Alg- ja lõpp-punkt Tallinn
Keila
Kasutusel olevate jaamade ja peatuste arv 15
Rööpapaaride arv 2
Opereerimine
Avati 1870
Omanik Eesti Raudtee
Operaator(id) Elron, Operail.
Depoo(d) Pääsküla depoo
Tehniline
Raudtee pikkus 26,8 km
Rööpmelaius 1520 mm (laiarööpmeline)
Elektrifitseeritud jah (3kV ehk 3000 V)
Kiirus

Maksimaalselt 140 km/h [1]

Planeeritud 160 km/h
Peatused
Tallinn

Lilleküla
Tondi
Järve
Rahumäe
Nõmme
Hiiu
Kivimäe
Pääsküla
Laagri
Urda
Padula
Saue
Valingu

Keila

Tallinna–Keila raudteelõik on 26,8 kilomeetri pikkune laiarööpmeline raudtee Tallinna (Balti jaama) ja Keila raudteejaama vahel. 2023. aastal valmis raudtee ümberehitus, tänu millele on Tallinna–Keila raudteelõik nüüd täies pikkuses kahe peateega. Varem oli raudtee 19,5 kilomeetri ulatuses kahe- ja 7,3 kilomeetri ulatuses üheteeline. Elektrifitseeritud kogu raudtee pikkuses. Kuulub AS Eesti Raudteele.[2]

Peale ümberehituse valmimist Tallinn–Keila raudteelõigul 2023. aastal tõusevad ka rongide piirkiirused endiselt 120 kilomeetri tunnikiiruselt kuni 140 tunnikiirusele.

Tallinna piires kuni Pääskülani kehtib rongidele endiselt 70 km/h samuti vahetati ümberehituste käigus ära fooride- ja tõkkepuude juhtimissüsteem raudtee lõigul kuna vana juhtimissüsteem oli pärit Nõukogude ajast vahemikus 1958-1981. [1]

Tallinna–Keila raudtee äärde on rajatud 3 raudteejaama: Balti jaam, Pääsküla, Keila ja 12 peatuspunkti: Lilleküla, Tondi, Järve, Rahumäe, Nõmme, Hiiu, Kivimäe, Laagri, Urda, Padula, Saue, Valingu.[3] Samuti loetakse sellele kuuluvaks Kopli kaubajaam.[4]

Reisijateveol on raudtee jagatud 1., 2., ja 3. tsooniks. 1. tsoon jääb Balti jaama ja Laagri raudteepeatuse vahele, kuni Valingu raudteepeatuseni on juba 2. tsoon. Valingu raudteepeatus asub samaaegselt kahes tsoonis ning Padula raudteepeatuses toimub rongi sisenemine ja väljumine ainult läbi rongi C-ala.

Rongiliinid

Tallinna–Keila raudtee piires toimub reisijatevedu kuni Pääskülani ja Keilani (tava- ja ekspressliin). Elektrirongide sõit liinidel algab depoost ja lõpeb depoos, see tähendab marsruudil Pääsküla–Tallinn.[5]

Keilast on võimalik edasi sõita elektrirongidega Paldiskini, Kloogarannani ja Turbani.

Jaamad ja peatuskohad

Balti jaam

Et raudtee rajamine soodustas uute asunduste tekkimist, sai raudteelõigul pärast selle avamist kõige tulusamaks veoliigiks reisijate vedu. Esimesed uued peatuspunktid Keila ja Tallinn (mõlemad avati 1870) vahel rajati 1872. aastal Sauele (Friedrichshof) ja Nõmmele. 1876. aastast sai Nõmmest pooljaam, kuhu ehitati 1888 uus perroon ja kõrvaltee.[6]

Tallinna–Keila raudtee elektrifitseerimine (1924) soodustas uute peatuskohtade rajamist. Juba olemasolevatele Pääskülale (1915) ja Järvele (1923) lisandusid Kivimäe (1924), Rahumäe (1926), Hiiu (1926), Laagri (1928), Lilleküla (1929) ja Tondi (1934). Nüüdisajal on rajatud Urda (2008) ja Padula raudteepeatus (2008).[7]

Viaduktid, sillad ja ülesõidud

Raudtee Valingu külas

Ajalugu

Keila raudteejaam Nõukogude ajal
Rahumäe viadukt Tallinnas
  • Raudteelõik rajati aastail 1869–1870 Balti Raudtee Seltsi poolt Balti raudtee (Paldiski–Tallinna–Peterburi rongiliin) peatee ühe osana. Veidi enne 45. versta lõppes peatee Tallinnas Balti jaamas, jätkudes Peterburi suunal juba uue teena.[8] Balti raudtee ehitustööde koordineerimiseks oli kogu tee jaotatud 5 jaoskonnaks ja 40 ehituspunktiks. Tallinna–Keila raudteelõik kuulus I jaoskonda, mis hõlmas teelõiku Paldiskist Aegviiduni (umbes 100 versta).[9] Aprillist novembrini kestnud töödest võttis osa 6018 inimest, kellest 4711 olid Venemaalt värvatud töötajad.[10] Balti raudtee ametlik avamine toimus 24. oktoobril (5. novembril) 1870 Narvas[11]
  • Alates 1. aprillist 1893 kuulus Balti raudtee riigile ja sõltus täielikult riiklikust haldusaparaadist[12]
  • 1902. aastal ehitati Tallinna–Keila raudtee jätkuna raudteeliin Keilast Haapsaluni
  • Aastatel 1906–1917 kuulus Looderaudtee alla ja alates 1918. aastast iseseisvalt Eesti Raudtee valitsuse alla[13]
  • Aastatel 1918–1940 toimus sellel raudteelõigul kiire areng seoses regulaarse elektrirongiliini avamisega. 1925–1927 rajati raudteeviaduktid Paldiski maanteel ja Rohu tänaval ning ehitati uus ja pikem viadukt Rahumäel. 1932. aastal ehitati Tallinna–Nõmme liinile teine rööpapaar ja järgmisel aastal pikendati seda Pääskülani. 1939 ehitati Järvele uus veoalajaam[14]
  • 1940. aastate esimene pool mõjus elektrirongiliiklusele laastavalt. Taganevad Nõukogude väed viisid 1941 veeremi Molotovi. teise Saksa okupatsiooni ajal elektriraudtee kontaktvõrgud demonteeriti[14]
  • Rongiliiklus Tallinna–Nõmme liinil taastati 23. septembril 1944, mõni päev hiljem sõitsid rongid ka Keilani. Tallinna–Pääsküla elektrirongiliini korrastamine lõppes 1946. aastal. 22. juulil 1958 avati liikluseks uus 15,7 km pikkune Pääsküla–Keila elektrifitseeritud rongiliin.[15] Sellega oli Tallinna–Keila rongiliin elektrifitseeritud.
  • Raudteede elektrifitseerimine jätkus Keilast edasi. 30. detsembril 1958 avati Keila–Paldiski raudteel Keila–Klooga elektrifitseeritud raudteelõik ja 1961 Klooga–Paldiski elektrifitseeritud raudteelõik, mida toideti Keilas paiknenud ajutisest rändalajaamast. 1960 ehitati täiesti uus elektrifitseeritud 2,5 km pikkune Klooga – Klooga-Ranna raudteelõik. 1965 elektrifitseeriti Keila–Haapsalu raudteel Keila–Vasalemma raudteelõik ja 1981 Vasalemma–Riisipere raudteelõik
  • 1967 pingestati Keilas uus statsionaarne veoalajaam
  • 1961–1962 rajati Pääskülla elektrirongide depoo[14] Samal ajal ehitati reisijatele Balti jaama uus linnalähedaste rongide paviljon ning vana (arhitekt Rudolf von Knüpfferi projekteeritud) hoone ehitati ümber[16]
  • 1963–1992 kuuluti Balti Raudtee Eesti Raudteekonna (BRER) koosseisu[7]
  • 1992 reorganiseeriti Balti Raudtee Eesti Raudteekond riigiettevõtteks Eesti Raudtee[7]
  • 1999. aastast tegutseb elektrirongiliiklusega iseseisev ettevõte – Elektriraudtee AS[14]
  • 2022. aastal muudeti raudteeliin kogu ulatuses kaheteeliseks.

Pildid

Vaata ka

Viited

  1. ↑ "EVR: rongide lubatavad sõidukiirused, 4. juuli 2013" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 19.08.2014. Vaadatud 18.08.2014.
  2. ↑ Raudtee infrastruktuuri tehnilised andmed ja kavandatud raudteehoiutööde tähtajad[alaline kõdulink]
  3. ↑ AS Eesti Raudtee raudteerajatistel teostatavad operatsioonid
  4. ↑ https://railwayz.info/photolines/station/10011
  5. ↑ "Tallinna ja Harjumaa elektriraudtee: Pääsküla". Originaali arhiivikoopia seisuga 15. aprill 2009. Vaadatud 21. juunil 2009.
  6. ↑ Sada aastat Eesti raudteed. Lk 46
  7. ↑ 7,0 7,1 7,2 Tallinn : entsüklopeedia. 2., N-Ü / (peatoimetaja Jaan Tamm ; märksõnastiku koostaja Robert Nerman). Tallinn : Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2004. Lk 131–132
  8. ↑ Sada aastat Eesti raudteed (koostajad Veera Gussarova, Otto Karma, Georgi Lukin). Tallinn : Eesti Raamat, 1970. Lk 30–31
  9. ↑ Sada aastat Eesti raudteed. Lk 28
  10. ↑ Tallinnast. Eesti Postimees, 18. märts 1870. Lk 42
  11. ↑ Sada aastat Eesti raudteed. Lk 32
  12. ↑ Sada aastat Eesti raudteed. Lk 50
  13. ↑ Ajalugu. Eesti Raudtee
  14. ↑ 14,0 14,1 14,2 14,3 Ajalugu. Elektriraudtee
  15. ↑ Arved Duvin. Lugusid raudteedest Eestimaal. Võru : Võru Täht 2007. Lk 117
  16. ↑ Jana Kadastik, Siim Sultson. Ainulaadne koorikkatusega hoone. Äripäeva Online – eriväljaanne, 6. oktoober 2008

Välislingid

  • YouTube'i video: Keila-Pääsküla raudteelõik 2017 vs 2023
  • TALLINN - KEILA; Eesti Raudteeajaloo Selts
Portaal Nõmme