Toomas Liiv

See artikkel räägib luuletajast ja kriitikust; ajakirjaniku ja kurjategija kohta vaata artiklit Toomas Meola (endise nimega Toomas H. Liiv).

Toomas Liiv (30. detsember 1946 Tallinn – 20. detsember 2009 Tallinn) oli eesti luuletaja ja kirjanduskriitik.

Hariduskäik ja töö

Ta lõpetas 1965. aastal Tallinna 2. Keskkooli ning 1970. aastal Tartu Riikliku Ülikooli eesti filoloogina.

Ta töötas Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse direktorina ning Tallinna Pedagoogikaülikooli eesti kirjanduse õppetooli juhataja ja kirjandusprofessorina, õpetades mitmeid Eesti luuletajaid ja kirjandustegelasi (nt Jaak Urmet, Jürgen Rooste, Jana Lepik, Ivar Sild, Sirly Hiiemäe, Aarne Ruben). 1990. aastail tema käe all õppinuist võrsus kirjandusrühmitus Tallinna Noored Tegijad. Teadlasena uuris ta peamiselt eesti novelli 20. sajandil (1920. ja 1930. aastail).

Kirjanduslik tegevus

Kirjanduses debüteeris Liiv 1965 proosapalaga "Jõe ääres", luuletajana äratas tähelepanu tema tsükkel "Kase põlemine" luulekogus "Närvitrükk" (koos Jüri Üdi, Johnny B. Isotamme ja Joel Sangaga, 1971). Liivi esikkogust "Kurbus vikerkaarest" on üks tuntumaid luuletus "Luigele, kes tappis tanki".

"Eesti kirjanike leksikon" nimetab Liivi 1970. aastate silmapaistvamate luuletajate seas kõrvuti Viivi Luige ja Juhan Viidinguga.^[1] Kalev Kesküla sõnul oli ta "romantilise eneseiroonia kehastus eesti luules", kes dekonstrueeris poeesiat; aastatega kasvas tema luules iroonia osakaal.^[viide?] Vormilt iseloomustab Kesküla tema luulet kui "proosarütmis lausetega värssideks murtud tihedat poeetilist teksti".^[viide?] Nekroloogis tituleerib Elo Lindsalu Liivi Eesti Baudelaire'iks. Liiv oli ka üks Eesti viljakamaid kirjanduskriitikuid.^[viide?]

1981. aastal võeti ta vastu Eesti Kirjanike Liitu, ta oli ka Wellesto liige.

Teoseid

Luulekogud, valimikud

"Kase põlemine" kogumikus "Närvitrükk. Loomingu Raamatukogu. Tallinn: Perioodika, 1971
"Kurbus vikerkaarest". Tallinn: Eesti Raamat, 1971
"Fragment". Tallinn: Eesti Raamat, 1981
"Achtung". Tallinn: Perioodika, 2000
"Luuletused 1968–2002". Tallinn: Tuum, 2003
- Peeter Künstler. Toomas Liivi lehekülg eesti luules. Eesti Ekspress, 21. juuli 2003 (intervjuu)
- Kalev Kesküla. Toomas Liiv. Luuletused 1968–2002. Eesti Ekspress, 21. august 2003 (arvustus)

Kogumikud

"Proosast". Tallinn: Virgela, 1997
"Toomas Liiv. Tekst teeb oma töö: arvustusi, esseid ja artikleid 1976-2009." Koostanud Elo Lindsalu, toimetanud Ülle Kurs ja Elo Lindsalu; järelsõnad: Maie Kalda, Elo Lindsalu. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2012

Kuuldemängud

"Pesukaru ja kummaline poiss". 1970
"Härrasmehed". 1980

Artikleid

"Sotsialiseerunud bi-seksuaalsus kui Noor-Eesti keskne probleem". Eesti Päevaleht, 11. veebruar 2005
Ants Oras – Eliotiga, aga Arbujateta. Eesti Päevaleht, 2. detsember 2005

Tunnustus

2001 – Valgetähe V klassi teenetemärk^[2]
2003 – Eesti Kultuurkapitali kirjanduse aastapreemia (luulekogu "Luuletused" eest)

Viited

↑ Eesti kirjanike leksikon. Koostanud Oskar Kruus ja Heino Puhvel. Tallinn: Eesti Raamat, 2000. Lk 292
↑ Eesti riiklike teenetemärkide kavaleride andmebaas presidendi kantselei kodulehel (president.ee).

Kirjandus

Looming 2010, nr 5:
- Rolf Liiv. "Mälestusi isast". Lk 697–699
- Elo Lindsalu. "Mälestusi Toomas Liivist". Lk 700–704
- Maie Kalda. "Toomas Liiv kirjandusteadlasena". Lk 705–707
- Paul-Eerik Rummo. "Vaade Toomas Liivi luulemeetodile". Lk 708–712
Inga Vennola. "Minu veerandsada ehk Kuidas ma sõdisin saksa mundris NSV Liidu eest". 2009
Suri kirjandusteadlane ja luuletaja Toomas Liiv. Eesti Päevaleht, 21. detsember 2009
Jaak Urmet. Toomas Liiv – meisterlik teenäitaja. Eesti Päevaleht, 22. detsember 2009 (nekroloog)
Elo Lindsalu. Toomas Liiv (30. XII 1946 – 20. XII 2009) in memoriam. Eesti Ekspress, 21. august 2003 (nekroloog)
Mati Hint. On niisugune aeg. Toomas Liivi mälestades. Õpetajate Leht 2, 15. jaanuar 2010. Lk 13
Toomas Haug. "Toomas Liiv ja tema aeg". Sulane nr 1/ 2011. Lk 18–21