Ukraina kriis

Vene-Ukraina sõda
Olulisemad sündmused

Ukraina kriis on 2013. aasta novembris Ukrainas teravnenud vastasseis Euroopa Liiduga lähenemise pooldajate ja lähenemise vastaste vahel. Kriisi alguseks loetakse 2013. aasta 21. novembrit, kui selleaegne president Viktor Janukovõtš katkestas ettevalmistused Euroopa Liiduga kokkuleppe sõlmimiseks. Sellega algas 21. sajandi alguse suurim geopoliitiline pööre, Ukraina ühinemine isikuvabadusi väärtustava Lääne demokraatliku ühiskonnakorraldusega.

Kriisi algfaasis toimunud Euromaidani meeleavalduste mõjul ning sellele järgnenud revolutsiooni kandel tuli Ukrainas võimule läänemeelne valitsus ning Janukovõtš põgenes Venemaale.

2014. aasta veebruari lõpul hõivasid eraldusmärkideta relvastatud mehed Krimmis mitmeid olulisi valitsusasutusi, poolsaarel asuvad Ukraina sõjaväebaasid blokeeriti.[1] Märtsi keskel korraldati Krimmis nn referendum, misjärel Venemaa liitis territooriumi Venemaaga.

2014. aasta märtsis–aprillis algasid, osalt Krimmi sündmuste mõjul, mitmes Ukraina ida- ja lõunapoolses oblastis keskvalitsuse vastased, Venemaa meelsed väljaastumised ja rahutused (leviku kohta vt näiteks artiklis RVL esitatud kaarti).

2014. aprillis hõivasid relvastatud inimesed Luhanski ja Donetski oblasti asulates mitmeid valitsusasutusi, aprilli keskel kuulutas keskvalitsus välja "terrorismivastase operatsiooni" (ATO).[2][3] Algas sõda Donbassis, kus ühel poolel osalevad Ida-Ukraina separatistid (nn Donetski Rahvavabariik ja Luhanski Rahvavabariik) ja Venemaa sõjaväelased, teisel poolel Ukraina vabatahtlikud ning regulaararmee ja rahvuskaart. Hiljemalt 2015. aasta alguseks oli sõda muutunud Euroopa ohvriterikkaimaks konfliktiks pärast Jugoslaavia sõdu.[4]

Venemaa, Ukraina, OSCE ja Donbassi kahe isehakanud rahvavabariigi tunnustamata juhtide Minski kokkuleppe (5. september 2014) rakendusmeetmete paketi allkirjastamisele 12. veebruaril 2015 järgnes madala intensiivsusega konflikt, mille jooksul oli 2021. aastaks hukkunud rohkem Ukraina sõjaväelasi kui vahetult pärast konflikti puhkemist Ukraina lõuna- ja idaosas.[5]

Ukraina kriisi saab vaadata kui eellugu 2022. aastal 24. veebruaril alanud laiaulatuslikule Venemaa sissetungile Ukrainasse. Sõda, mida on nimetatud suurimaks konfliktiks Euroopas pärast II maailmasõda, kestab siiani.

Viited

  1. "Путин: Украинских военных в Крыму блокировали российские войска". Liga Novosti. 11. november 2014. Vaadatud 28. jaanuaril 2015.
  2. Ukraina keeles "Антитерористична операція" (lühend: ATO). Kooskõlas Ukraina seadusega "Terrorismi vastu võitlemise kohta" – Закон України «Про боротьбу з тероризмом», Відомості Верховної Ради України, 2003, № 25, ст. 180.
  3. "Ukraine says Donetsk 'anti-terror operation' under way". BBC News Online. 15. aprill 2014. Vaadatud 15. aprillil 2014.
  4. Akkoc, Raziye; Oliphant, Roland (12. veebruar 2015, 17:42). "Ukraine crisis: Vladimir Putin agrees new ceasefire - as it happened". telegraph.co.uk. The Telegraph. Vaadatud 13. veebruaril 2015.
  5. James Sherr (1. aprill 2021). "Kuuldused sõjast: Venemaa üllatab taas Ukrainas?". Diplomaatia. Vaadatud 13.04.2021.

Välislingid

  • 13. november 2014. BBC News Online. Ukraina kriis: ajaline järjestus (inglise keeles)
  • 13. veebruar 2015, Mart Nutt, Peatselt möödub aasta Venemaa agressiooni algusest Ukraina vastu, viis punkti mida siis Venemaa (esialgu) soovib?
  • 24. veebruar 2015, Выпуск № 19 от 25 февраля 2015, «Новая газета» «Представляется правильным инициировать присоединение восточных областей Украины к России», «Новая газета» публикует план отторжения Россией ряда территорий Украины, составленный в те времена, когда Янукович еще был президентом этой страны
    • 25. veebruar 2015, Damien Sharkov , Top Secret Briefing Advising Putin on Break-Up of Ukraine Leaked, newsweek.com
  • 26. veebruar 2015, Fiona Hill, Hybrid war: The real reason fighting stopped in Ukraine – for now, Reuters (inglise keeles)
  • 26. veebruar 2015, Robin Emmott ja Anna Yukhananov, Insight: West's offer to rebuild Ukraine faces reality check, Reuters (inglise keeles)
  • 10. märts 2015, Philip Thicknesse, Military analysis of what Russia really wants reveals nuclear dangers, Reuters (inglise keeles)