Umberto Eco

Umberto Eco
Sünniaeg	5. jaanuar 1932 Alessandria (Itaalia kuningriik)
Surmaaeg	19. veebruar 2016 (84-aastaselt) Milano (Itaalia)
Alma mater	Torino Ülikool
Amet	filosoof, romaanikirjanik, esseist, semiootik, kirjanik, kirjandusteadlane, ajaloolane
Autasud	Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind
Koduleht	http://umbertoeco.it
Autogramm
[muuda Wikidatas]

Umberto Eco (5. jaanuar 1932 – 19. veebruar 2016) oli itaalia semiootik, kirjanik, kriitik, filosoof ja medievist.

Umberto Eco kirjanikukarjäär sai alguse 1980. aastal romaaniga "Roosi nimi". Kokku kirjutas ta üle poolesaja raamatu ja tegi teadustööd peamiselt semiootika vallas.^[1]

Elulugu

Umberto Eco sündis 1932. aastal Põhja-Itaalias Alessandria linnas. Perekonnanimi Eco on väidetavalt akronüüm ladinakeelsest fraasist ex caelis oblatus, mis tähendab taevast kingitut.^[2] Tema isa Giulio Eco oli raamatupidaja, kes soovis, et pojast saaks advokaat. Torino ülikoolis õppis Eco aga keskaegset kirjandust ja filosoofiat, tema 1954. aastal kaitstud väitekiri käsitles Aquino Thomase esteetikateooriat. Pärast seda töötas ta telekanalis Radiotelevisione Italiana ja kirjastuses Bompiani ning pidas loenguid Torino ülikoolis.^[3]

1962. aastal abiellus ta saksa kunstiõpetaja Renate Ramgega, neil on poeg Stefano ja tütar Carlotta.^[4]

1960. aastatel tärkas Ecos huvi uue distsipliini, semiootika vastu ning 1971. aastal valiti ta Bologna ülikooli esimeseks semiootikaprofessoriks.^[5]

Tema esimene romaan, "Roosi nimi", ilmus 1980. aastal. Kokku kirjutas Eco seitse romaani ning esines ajakirjanduses arvamuslugude ja raamatuarvustustega.

19. veebruaril 2016 suri Umberto Eco oma kodus Milanos 84-aastaselt kõhunäärmevähki.^[6]

Tegevus medievistina

Noorena pühendus Eco keskaja uurimisele ning huvitus keskaja suurimast teoloogist Aquino Thomasest, kelle esteetilistest vaadetest kirjutas ta oma 1954. aastal kaitstud doktoritöö, mis ilmus kaks aastat hiljem eraldi raamatuna "Il problema estetico in San Tommaso". Kuigi huvi keskaja vastu saatis Ecot elu lõpuni, jäid tema peamiseks panuseks medievistikasse 1950. aastatel kirjutatud uurimused. Seetõttu meeldis talle nimetada ennast "talveunes medievistiks".^[7]

Tegevus semiootikuna

1966. aastal määrati Eco Milano Polütehnikumi semiootika õppejõuks ja kaks aastat hiljem avaldas ta oma esimese semiootikat käsitleva raamatu "Puuduv struktuur".^[8] 1975. aastal ilmus selle edasiarendus, "Traktaat üldisest semiootikast", mida võib pidada tema tähtsaimaks saavutuseks semiootika vallas ning kus ta sünteesib semiootika kahte peamist traditsiooni: Euroopa strukturalismi ja Ameerika pragmatismi. Samas teoses esitab Eco oma kuulsa väite, et semiootika uurib kõike seda, mida saab kasutada valetamise eesmärgil. Eco teine oluline semiootikaalane teos, "Kant ja nokkloom", ilmus 1997. aastal. Raamat koosneb kuuest esseest, kus Eco käsitleb üksikisiku ja maailma vahelisi kognitiivseid protsesse. Lisaks teoreetiliste tööde avaldamisele mängis Eco suurt rolli semiootika populariseerimises ja institutsionaliseerimises. 1969. aastal sai temast Rahvusvahelise Semiootika Seltsi esimene peasekretär ja 1971. aastal Bologna ülikooli esimene semiootikaprofessor. Ta asutas Itaalia esimese semiootikaajakirja Versus: Quaderni di studi semiotici, mis ilmub tänapäevani.^[7]

2008. aastast oli ta Bologna ülikooli emeriitprofessor^[9].

Tegevus kirjanikuna

1980. aastal ilmus Eco esimene romaan "Roosi nimi", millele sai kiiresti osaks tohutu menu. Raamatut on tõlgitud rohkem kui kolmekümnesse keelde ning seda on müüdud üle kümne miljoni eksemplari.^[8] "Roosi nime" tegevustik toimub 14. sajandi Itaalias, kus munk William Baskerville, saadetuna Adso-nimelisest noormehest, saabub ühte Põhja-Itaalia kloostrisse, et uurida kahtlast surmajuhtumit. "Roosi nimi" on loetav mitmest vaatepunktist: seda saab käsitleda nii kriminaalromaanina kui ka ajaloolise romaanina või, nagu väidab Juri Lotman raamatu venekeelse tõlke järelsõnas, semiootilise romaanina.^[10] Raamatu ainetel valmis 1986. aastal samanimeline mängufilm, mille režissöör on Jean-Jacques Annaud ja kus peaosa mängib Sean Connery.^[11] "Roosi nimele" järgnes 1988. aastal "Foucault' pendel", mida on nimetatud ka intellektuaalide "Da Vinci koodiks".^[12] Kokku on Eco kirjutanud seitse romaani, millest kuus on eesti keelde tõlgitud.

Tegevus esseistina

Akadeemilise ja kirjandusliku töö kõrvalt on Eco kirjutanud tuhandeid lühiesseid ja arvamusartikleid. Tema ajakirjanduslik tegevus algas 1959. aastal, kui ajakirjas Il Verri hakkas ilmuma tema kolumn "Minipäevik". 1965. aastast kuni surmani tegi Eco kaastööd populaarsele Itaalia nädalakirjale Espresso. Oma lehelugusid ei pidanud ta teisejärguliseks tegevuseks, vaid nägi nendes võimalust oma ideedega mängida ja neid avalikkusele tutvustada.^[7]

Külaskäik Eestisse

Umberto Eco oli 1996. aastast Tartu ülikooli audoktor.^[13]

2009. aasta mais külastas Eco Tartu ülikooli semiootika osakonna kutsel nelja päeva vältel Eestit. 6. mail pidas ta Tartu ülikoolis audoktori inauguratsiooniloengu ja ühe aulaloengu teemal "Väljamõeldud tegelaskujude ontoloogiast – semiootiline vaade".^[14] Ühtlasi kohtus Eco Tartu semiootikaosakonna teadlaste ja üliõpilastega. 7. mail osales Eco Prima Vista kirjandusfestivalil, kus kohtus oma teoste kirjastajate ja tõlkijatega.^[15] 8. mail külastas Eco Tallinna, kus osales Kultuuriteooria tippkeskuse seminaril Tallinna Ülikoolis^[16] ning tutvus vanalinna ja Pirita kloostriga.^[7]

Teoseid

• "Avatud teos" (1962, "Opera aperta")
• "Minipäevik" (1963, "Diario minimo")
• "Puuduv struktuur" (1968, "La struttura assente")
• "Traktaat üldsemiootikast" (1975, "Trattato di semiotica generale")
• "Lector in fabula" (1979)
• "Roosi nimi" (1980, "Il nome della rosa")
• "Semiootika ja keelefilosoofia" (1984, "Semiotica e filosofia del linguaggio")
• "Reisid hüperreaalsusesse" (1987)
• "Foucault' pendel" ("Il pendolo di Foucault") (1988)
• "Interpretatsiooni piirid" (1990, "I limiti dell'interpretazione")
• "Täiusliku keele otsing" (1993, "La ricerca della lingua perfetta nella cultura europea")
• "Eilse päeva saar" (1994, "L'isola del giorno prima")
• "Kant ja nokkloom" (1997, "Kant e l'ornitorinco")
• "Baudolino" (2000, "Baudolino")
• "Ilu ajalugu" (2004, "Storia della bellezza", kaasautor Girolamo de Michele)
• "Inetuse ajalugu" (2007, "Storia della brutezza")
• '"Olematu number" (2015, "Nomero zero")

Teosed eesti keeles

• "Roosi nimi" (Tallinn: Eesti Raamat 1997, ISBN 9985-65-121-9). Järelsõna – Juri Lotman. Tõlk. Merike Pau.
• "Roosi nimi" (Tallinn: Eesti Päevalehe kirjastus 2005, ISBN 84-9819-328-1). Tõlk. Merike Pau.
• "Roosi nimi" (Tallinn: Hea Lugu 2018, ISBN 978-9949-634-50-7). Tõlk. Merike Pau. (Kahe erineva kaanekujundusega. Ühel Andres Mähar Baskerville'i Williamina Vanemuise teatri suvelavastuses "Roosi nimi" Toome varemetes (2017).)
• "Reis hüperreaalsusesse" (Tallinn: Vagabund 1997, ISBN 9985-835-21-2). Tõlk. Joel Sang.
• "Baudolino" (Tallinn: Varrak 2003, ISBN 9985-3-0740-2). Järelsõna ja tõlk. Ülar Ploom.
• "Eilse päeva saar" (Tallinn: Eesti Raamat 2003, ISBN 9985-654129). Tõlk. Merike Pau.
• "Lector in fabula" (Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2005, ISBN 9949-11-174-9). Eessõna – Peeter Torop. Tõlk. Ülar Ploom.
• "Ilu ajalugu" (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2006, ISBN 9985-70-211-5). Tõlk. Maarja Kangro.
• "Minipäevik" (Tallinn: Varrak 2006, ISBN 9985-3-1124-8). Tõlk. Mailis Põld.
• "Inetuse ajalugu" (Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus 2008, ISBN 978-9985-70-302-1). Tõlk. Ülle Udam. (Värsid on tõlkinud Maarja Kangro, Margit Levoll, Mari Murdvee, Lauri Pilter, Janika Päll, Harald Rajamets, Jüri Talvet, Ülle Udam ja Kristi Viiding. Proosatsitaadide tõlkimisel osalesid Maarja Kangro, Marju Lepajõe, Jüri Talvet, Urve Tammjärv, Anu Treikelder ja Ülle Udam.)
• "Kuus jalutuskäiku kirjandusmetsades" (Tallinn: Varrak 2009, ISBN 978-9985-3-1781-5). Tõlk. Ene-Reet Soovik.
• "Noore romaanikirjaniku pihtimused" (Tallinn: Tänapäev 2011). Tõlk. Maria Lepik.
• "Foucault' pendel" (Tallinn: Varrak 2014). Tõlk. Mailis Põld.
• "Olematu number" (Tallinn: Varrak 2017). Tõlk. Eva Kolli.
• "Praha kalmistu" (Tallinn: Varrak 2017). Tõlk. Mailis Põld.

Artikleid

• Eco, Umberto. Igikestev fašism. (Uibo, Udo, tlk) Vikerkaar 9/10 1995: 65–75.
• Eco, Umberto. Elektroonilise silma epideemia. Eesti Päevaleht, 2. august 2012.

Tunnustus

Audoktorikraadid

2014. aasta seisuga oli Eco 39 ülikooli audoktor.

1985 Katholieke Universiteit Leuven 1986 Odense Ülikool 1987 Loyola Ülikool, State University of New York, Royal College of Arts, London 1988 Browni Ülikool 1989 Pariisi Ülikool (Université de Paris 3, Sorbonne Nouvelle), Liège'i Ülikool 1990 Sofia Ülikool, Glasgow' Ülikool, Universidad Complutense de Madrid 1992 Kenti Ülikool 1993 Indiana Ülikool 1994 Tel Avivi Ülikool, Buenos Airese Ülikool 1995 Ateena Ülikool, Laurentian University at Sudbury (Ontario) 1996 Varssavi Kaunite Kunstide Akadeemia, Ovidiuse Ülikool, Santa Clara Ülikool, Tartu Ülikool[17] 1997 Grenoble'i Ülikool, Castilla-La Mancha Ülikool

1998 Moskva Riiklik Ülikool, Berliini Vaba Ülikool 2000 Quebeci Ülikool 2001 Open University 2002 Rutgersi Ülikool, Jeruusalemma Ülikool, Siena Ülikool 2004 Franche-Comté Ülikool 2005 Università Mediterranea (Reggio Calabria) 2007 Ljubljana Ülikool 2008 Uppsala Ülikool 2009 Pontifical Institute, Toronto 2010 Sevilla Ülikool, Pariisi Ülikool (Université de Paris 2, Panthéon-Assas) 2013 Burgose Ülikool 2014 Rio Grande do Suli Ülikool

Muu tunnustus

• 1982 – Prix Médicis étranger
• 1999 – valiti Ameerika Kunstide ja Kirjanduse Akadeemia välisliikmeks
• 2001 – Austria riiklik Euroopa kirjanduse auhind
• 2020 – tema järgi nimetati Urbino semiootikakeskus

Vaata ka

• La nave di Teseo

Viited

Kirjandus

• Caesar, Michael. Umberto Eco: Philosophy, Semiotics and the Work of Fiction. Cambridge: Polity Press, 1999.
• Grišakova, Marina. Umberto Eco: olemise piire kombates. Vikerkaar 1/2 2004: 172−176.
• Kaplinski, Jaan. Baskerville’i Umberto. Eesti Ekspress, 7. mai 2009.
• Kull, Kalevi. Ecoga. Acta Semiotica Estica 6/ 2009: 281–291.
• Lotman, Mihhail. Umberto Eco intellektuaalne vandenõu Postimees, 4. november 2005.
• Lotman, Rebekka. Umberto Eco: kriisis on süüdi virtuaalmaailm ja kokaiin. Postimees (Arvamus. Kultuur), 9. mai 2009.
• Soovik, Ene-Reet. Semiootikast ja metsast, Ecoga. Sirp, 4. märts 2016.

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Umberto Eco

Tsitaadid Vikitsitaatides: Umberto Eco

• Umberto Eco koduleht
• Umberto Eco Ulmekirjanduse BAASis
• Peeter Torop. "Eco epifaania udus" Eesti Ekspress, 22. aprill 2004
• Mihhail Lotman, "Umberto Eco intellektuaalne vandenõu", Postimees, 4. november 2005
• "Kirjanik Umberto Eco esineb kevadel Tartus avaliku loenguga", Tartu Postimees, 16. detsember 2008
• Kaur Garšnek, "Semiootik Umberto Eco: kirjanduslik tõde võib olla kindlam kui ajalooline fakt", Eesti Päevaleht, 8. mai 2009
• Umberto Eco: vaikust, palun!, Postimees.ee, 9. juuli 2009
• Umberto Eco: kes on idioot?, Postimees.ee, 9. november 2009