Hatšhatur Abovjan

Hatšhatur Abovjan (venepärane nimekuju Hatšatur Abovjan; armeenia keeles Խաչատուր Աբովյան; 15. oktoober 1809 Kanaker, Jerevani lähedal – jäi kadunuks 14. aprillil 1848 Jerevanis) oli Armeenia kirjanik, õpetaja, valgustaja-demokraat, armeenia uue kirjanduse ja uue kirjakeele rajaja.

Elulugu

Hatšhatur Abovjan sündis auväärses, ent vaesunud aadliperekonnas Kanakeri külas Erivani (Jerevani) lähedal Erivani khaaniriigis.

Ta õppis aastatel 1818–1822 Etšhmiadzini kloostrikoolis ja 1824–1826 Nersesi koolis Thbilisis. Aastatel 1827–1828 töötas ta õpetajana Sanaini kloostris ja 1828. aasta maist Etšhmiadzini kloostris armeenia katoolikose tõlgi ja sekretärina.

9. oktoobril 1829 tõusis ta Tartu ülikooli professori Friedrich Parroti juhitud ekspeditsiooni koosseisus viimasega koos Ararati mäe tippu. Aastatel 1830–1836 õppis ta Tartu õpetajate seminaris ja vabakuulajana Tartu ülikoolis. Tartus õppimise aeg kujundas oluliselt tema maailmavaadet.

1836. aastal naasis ta kodumaale, kavatsusega asutada Etšhmiadzini kloostris seminar õpetajate ettevalmistamiseks armeenia koolidele. Kavatsus ei leidnud mõistmist ja toetust vaimulikkonna seas ja lõppes Abovjani loobumisega vaimuliku ametist. Samal aastal lõpetas ta majandusgeograafilise uurimuse Armeenia maa ja rahva majandusliku ja kultuurilise olukorra parandamise teedest (saksa keeles).

1837. aastast kuni 1843. aasta juunini töötas ta maakonnakooli ülevaatajana Thbilisis; samal ajal avas ta rahvakooliõpetajaid ette valmistava erakooli.

Alates 1843. aasta augustist töötas ta maakonnakooli ülevaatajana Jerevanis. Aastatel 1843–1844 osales ta saksa geograafi Moritz Wagneri füüsilise geograafia uurimisreisidel Ida-Armeenias; saatis preisi õpetlast August von Haxthausenit tema agraarsuhete uurimisreisidel Armeenias; reisis koos saksa luuletaja Friedrich von Bodenstedtiga Armeenias, tõlkis viimase soovitusel saksa keelde ning valmistas ette väljaandmiseks Saksamaal armeenia, kurdi ja aseri laulud. 1845. aastal võttis ta iseseisvalt ette reisi kurdide asulatesse, mille tulemusena valmisid uurimused "Kurdid ja jeziidid", "Ülevaade kurdide päritolust, rahvuslikest iseärasustest, keelest, olustikust ja kommetest" (saksa keeles). 1846. aastal kogus ta koos Jerevani maakonnakooli auülevaataja N. Blavatskiga materjale Armeenia esimese kodulookabineti jaoks.

1848. aasta kevadel valmistus Abovjan sõitma Thbilisisse, et võtta vastu Nersesi kooli juhataja amet, kuid kadus jäljetult.

Ararati tippu tõusmine

1829. aastal kutsus Tartu Ülikooli füüsikaprofessor, hilisem rektor Friedrich Parrot Etšhmiadzini kloostri noore diakoni Abovjani endale teejuhiks ja tõlgiks, et tõusta koos Ararati mäele. Kohalikud pidasid Ararati mäge pühaks, sest pärimuse kohaselt on selle otsas Noa laeva jäänused, ning ei soovinud Parrotit aidata. Abovjan, kes unistas euroopalikust haridusest ja otsis õppimisvõimalusi, nõustus. Hiljem kutsuski Parrot ta Tartu ülikooli õppima.^[1]

27. septembril 1829 alustati mäkketõusu. Kaks esimest katset ebaõnnestusid, kuid 9. oktoobril avanenud hea võimaluse kasutasid Parrot ja tema kolm armeenlasest (nende hulgas Hatšhatur Abovjan) ning kaks venelasest saatjat ära ning jõudsidki Ararati mäe tippu (5137 m). Esimesena jõudsid pärale Parrot ja Abovjan, olles teadaolevalt esimesed Ararati tipus käinud inimesed.^[2]

Looming

Abovjan on kirjutanud romaane, jutustusi, olukirjeldusi, näidendeid, luuletusi ja valme. Kõigis neis avalduvad tema demokratism ja valgustusaated. Üks tema tuntumaid teoseid on 1841. aastal ilmunud "Armeenia vermed" (eesti keeles 1957), mis kujutab Vene-Pärsia sõja aegset (1826–1828) armeenia rahva vabadusvõitlust. Ta on avaldanud ka pedagoogilist ja teaduslikku kirjandust ja tõlkinud armeenia keelde muuhulgas Homerose, Lääne-Euroopa ja vene kirjanike teoseid.

Teosed eesti keeles

• "Armeenia vermed: patrioodi halamine" (romaan). Vene keelest tõlkinud Eugen Roomet; värsid tõlkinud E. Nõmme; eessõna: Mkrtitš Mkrjan. Eesti Riiklik Kirjastus. Tallinn 1957. 336 lk

Mälestuse jäädvustamine

Kolmanda Nõukogude okupatsiooni ajal aastatel 1964–1989 kandis Tartus praegune Munga tänav Hatšatur Abovjani nime. Hatšatur Abovjan elas Tartus olles Rüütli ja Munga tänava nurgal ning tänava ümbernimetamise aegu mais-juunis 1964 oli Tartus käimas armeenia kunstinädal.

2009. aastal tegi Armeenia ettepaneku nimetada taas üks tänav Tartus Abovjani-nimeliseks.^[3]

Tartus asuv Armeenia ja Eesti rahva sõpruse monument on teiste hulgas pühendatud ka Abovjanile.

Viited

Kirjandus

• Paul Ariste. "F. J. Wiedemanni ja Hatšatur Abovjani suhteist". Keel ja Kirjandus 1959, nr 9. Lk 544–546 loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• Pion Akopjan. "H. Abovjani Tartu-aegne päevik". Keel ja Kirjandus 1964, nr 6. Lk 339–346 loetav ka Eesti Rahvusraamatukogu digitaalarhiivis
• P. O. Akopjan. "Utšebnõje programmõ Abovjana v Derptskom universitete" ('Abovjani õppeprogrammid Tartu Ülikoolis'). // Tartu Ülikooli ajaloo küsimusi IV. Tartu 1977. Lk 133–147
• 1000 tartlast läbi aegade, koostanud Lembit ja Uno Ainsoo. Tartu 2003. Lk 16