Igor Gräzin

Igor Gräzin
Euroopa Parlamendi liige
Ametiaeg 5. september 2018 – 1. juuli 2019
X, XI, XII ja XIII Riigikogu liige
Ametiaeg 2005–2018
VIII Riigikogu liige
Ametiaeg 1995–1999
NSV Liidu Ülemnõukogu liige
Ametiaeg 1989–1991
Isikuandmed
Sünniaeg	27. juuni 1952 (71-aastane) Tartu, Eesti
Erakond	Eestimaa Kommunistlik Partei (1975–1990) Ameerika Ühendriikide Vabariiklik Partei (1991–2002) Eesti Reformierakond (1994–2019) Eesti Keskerakond (25.03.2022–)
Abikaasa	Maret Maripuu (2017–)
Alma mater	Tartu Riiklik Ülikool (õigusteadus, 1975) NSV Liidu Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituut (õigusteadus, 1987)

Igor Gräzin (sündinud 27. juunil 1952 Tartus) on Eesti õigusteadlane, poliitik, jurist ja vaimulik. Ta oli 2018–2019 Euroopa Parlamendi liige. Ta on olnud mitme Riigikogu koosseisu liige.

Haridus

Keskhariduse omandas Gräzin Tartu 2. Keskkoolis. 1975. aastal lõpetas ta Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna kiitusega. 1979. aastal kaitses Moskvas Üleliidulises Õigusinstituudis väitekirja ja sai teaduste kandidaadi kraadi.^[viide?]

Ta kaitses 1987 NSV Liidu Teaduste Akadeemia Riigi ja Õiguse Instituudis väitekirja ja sai õigusteaduste doktori kraadi. Uurinud angloameerika õigusfilosoofiat.^[viide?]

2020. aastal lõpetas Gräzin EELK Usuteaduse Instituudis diakonikursuse.^[1]

Töökohad

• Tartu Riikliku Ülikooli õigusteaduskonna prodekaan 1986–1988, filosoofiateaduse aspirant ja abiprofessor 1984–1986, vanemlektor, rektori abi ja juriidiline nõunik 1978–1984, filosoofialektor 1975–1978
• ENSV Teaduste Akadeemia Filosoofia, Sotsioloogia ja Õiguse Instituudi õiguse osakonna juhataja 1988–1989
• Notre Dame'i Ülikooli õppejõud 1990–2000
• Kelloggi Rahvusvaheliste Uuringute Instituudi teadur ja õigusteaduse professor 1992–2000
• Eraülikooli Akadeemia Nord prorektor 2001–2003; õigusteaduskonna dekaan 1999–2001
• Kennan Institute (Washington, USA), Woodrow Wilson Centeri avaliku poliitika teadur 2004–2005

1. juunist 2007 kuni 2015. aastani kuulus ta Eesti Reformierakonna esindajana Eesti Rahvusringhäälingu nõukokku.^[2]

Poliitiline tegevus

• 1975–1990 Eestimaa Kommunistliku Partei liige
• 1991–2002 Ameerika Ühendriikide Vabariikliku Partei liige^[3]
• NSV Liidu Ülemnõukogu liige, NSV Liidu rahvasaadik 1989–1991

2009. aastal väitis euroskeptiline erakond Libertas Euroopa Liidu erakonna staatust taotledes, et Igor Gräzin on Libertase asutajaliige. Gräzin ise eitas Libertase poolt allkirja andmist, kuid möönis, et oli aastail 2001–2002 seotud liikumisega Euroopa Liidu Demokraadid (EUD), millest Libertas osalt välja kasvas.^[4]

2004. aastast tegeleb energeetika poliitiliste probleemidega, olles aktiivne Gazpromi monopoli vastane Eestis ja seistes energeetika vabaturu põhimõtete eest. Astunud välja tuumaenergeetika ja rohelise energia kaitseks. Sealhulgas väidab ta, et tuuleenergia ei ole taastuvenergia ja on tuuleparkide laiendamise vastane.^[5] Eesti Gaasi Venemaa poliitilise võimu alt vabastamise eestvõitleja. 2010. aasta suvel algatas idee Vene naftatransiidi maksustamisest Soome lahes Eesti kasuks. Poliitilise tegevuse prioriteediks Eestis loeb vabaturu põhimõtete taastamist ja võitlust väljakujunenud monopolistlike liitude vastu.

2017. aasta kohaliku omavalitsuse volikogude valimistel kandideeris ta Muhu vallavolikokku ning osutus 67 häälega valituks^[6][7].

2022. aastal astus ta Keskerakonda. Ta kandideeris 2023. aasta valimistel Riigikokku, kogus valimisringkonnas nr 9 (Jõgeva- ja Tartumaa (v.a Tartu linn)) 977 häält ning ei osutunud valituks.^[viide?]

Tegevus Reformierakonnas

1994. aastal oli ta Eesti Reformierakonna asutajaliige. Mais 2011 valiti Igor Gräzin Eesti Reformierakonna Tartu maakonnaorganisatsiooni esimeheks.^[viide?]

Oli üks Reformierakonna nn liberaalse siseopositsiooni esindajaid, kes ei soovinud Ansipi kui vasakpoolse peaministri jätkamist. Osaleb mitmes klassikalist liberalismi propageerivas ühendustes koos Meelis Atoneni, Aivar Sõerdi, Andres Arraku, Siim Kallase, Rain Rosimannuse ja teistega.^[viide?] 2012. aasta novembris lekkis Gräzini siselisti kiri ERR-i nõukokku, mis sünnitas ajakirjanduslikes ringkondades sisepoleemika "ajakirjandusliku tooni" teemadel – kas meediavabadus on kooskõlas lojaalsusega Eesti riigile ja kaasvastutav selle kestmise eest.^[viide?]

Ta kandideeris 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel Eestis ja kogus 975 häält. See oli Reformierakonna 12 kandidaadist 4. tulemus.^[8] Pärast Andrus Ansipi Euroopa Komisjoni voliniku kohale kinnitamist ja Urmas Paeti loobumist Euroopa Parlamendi liikme kohast oleks Gräzin pääsenud Euroopa Parlamenti, kuid pärast Paeti korduvaid meelemuutusi ja valimiskomisjoni loobumist oma varasemast otsusest läks eurosaadiku koht Urmas Paetile. Gräzin lubas selle otsuse kohtus vaidlustada, märkides ühtlasi, et seni välisministrina töötanud Paeti psüühiline ebastabiilsus kujutab endast julgeolekuriski ja tema lahkumine Eestist tugevdab riigi julgeolekut.^[viide?]

3. jaanuaril 2019 lahkus ta Eesti Reformierakonnast.^[viide?]

Tegevus Riigikogus

• VIII Riigikogu 1995–1999
• X Riigikogu 2005–2007
• XI Riigikogu 2007–2011
• XII Riigikogu 2011–2015
• XIII Riigikogu 2015–2019

2011. aastal valiti isikumandaadiga XII Riigikogu liikmeks.

Gräzin on hääletanud ainsana poolt: surmanuhtluse kaotamise vastu Eestis; Eesti Vabariigi merepiiri taastamise eest Soome lahes; saadikupuutumatuse säilitamise eest Siim Kallasele, Heiki Kranichile ja Villu Reiljanile; ning ainsana vastu: ELi põhiseadusleppele ja Lissaboni leppele; Şaddām Ḩusayni ilma kohtuta piinamisele ja surmanuhtlusele.^[viide?]

2008. aasta märtsis kaitses Gräzin Villu Reiljanit ja hääletas ühena kahest Riigikogu liikmest temalt saadikupuutumatuse äravõtmise vastu.^[9]

Tegevus vaimulikuna

Veebruaris 2020 lõpetas Gräzin diakonieksamiga oma õpingud Eesti Evangeelse Luterliku Kiriku (EELK) Usuteaduste Instituudis ning asus tööle vikaardiakonina Saarte praostkonnas (Saaremaa, Hiiumaa, Muhu ja Ruhnu).^[viide?]

EELK konsistooriumi otsusega on Gräzin alates 27. juunist 2023 emerituuris.^[viide?]

Publikatsioonid ja uurimistöö

• 1999 Angloameerika õigusfilosoofia
• 1983 Angloameerika õigusfilosoofiast
• 1990 Jeremy Bentham. Sarjast "Suuri mõtlejaid"
• 1999 Poliitika kui depressioon ja enesetapp

Avaldanud ligi 500 poliitilist artiklit (neist Eestis eeskätt SL Õhtulehes, TV3-s, arvukalt vene väljaannetes); üle 100 teadusartikli ja raamatu (õppematerjali) õigusajaloost, õigusfilosoofiast, gnoseoloogiast, lingvistikast ning makroökonoomikast. Talle kuulub osalus Davis-Gräzini seaduse formuleerimisel ja matemaatilisel tõestamisel ("likviidsuse määrab mitte maksevahendi, vaid vahetuskeskkonna likviidsuse määr"). On esitanud sõjalis-tööstusliku kompleksi konverteerimise kontseptsiooni (NATO uurimisprogrammile, 1996) olulise järelduse: sõjalis-tööstuslik kompleks ei ole konverteeritav tsiviilseks tootmiseks.^[viide?]

Kirjutanud stsenaariume filmidele ("Põlevad piirid", kaasautorina "Eestlased Kremlis" – koos Endel Lippmaaga) ja Eesti Televisiooni saatesarjale ("10 otsustavat aastat", koos Juhan Aarega).^[viide?]

Teeb Teise maailmasõja alast (eeskätt NSV Liidu osast selle vallapäästmisel) uurimistööd koos GRU endise agendi Viktor Suvoroviga.^[viide?]

2009. aastal taasalustas teadustegevust ning sai Eesti Semiootika Seltsi liikmeks. Jätkab uuringuid juriidilise mütoloogia teemadel, keskendudes eeskätt Franz Kafka loomingule ja nn postgooti normativismile (1900.–1920. aastate Praha koolkond), avaldanud teadustöid ja esinenud rahvusvahelistel teadusfoorumitel poliitilise visuaalruumi semiootikast.^[viide?]

Aastatel 2009–2014 oli koos Aivar Riisaluga TV3 iganädalase uudiste-analüüsi saate ("Nädala kokkuvõte") autor. Aastatel 2013–2019 oli ta koos Andres Raidiga vestlussaate "Poolkuu"/"Poolkuu Igor Gräziniga" autor Tallinna Televisioonis. Saade võeti TTV juhtide Toomas Lepa ja Mart Ummelase poolt ajutiselt eetrist maha Igor Gräzini poliitilise kriitika tõttu Edgar Savisaare aadressil trükiajakirjanduses.^[viide?] Hiljem on "Poolkuu..." vahetanud meediamaju.^[viide?]

Õpetab rahvusvahelist äriõigust Tallinna Ülikooli Õigusakadeemias^[viide?] ja Tallinna Majanduskoolis^[viide?] ning Rooma õigust ja õigusfilosoofiat TÜ ingliskeelsetes voorudes Tallinnas ja Helsingis.^[viide?]

Strateegiliste uuringukeskuste ISSA (USA, Virginia) ja FDI (Austraalia, Perth) vanemanalüütik, W. Wilsoni keskuse (USA, Washington) emeriitteadur.^[viide?]

Isiklikku

Igor Gräzinil on endise abikaasa Jelenaga poeg Anton.^[viide?]

4. mail 2001 sündis Igor Gräzinil ja Maret Maripuul poeg Kaspar Gräzin. Juunis 2017 abiellus Igor Gräzin Maret Maripuuga.^[10]

2003. aasta veebruaris tabati Igor Gräzin joobnult autot juhtimast, tal tuvastati 3,84-promilline joove.^[11][12]

Tal oli episoodiline roll filmis "Jan Uuspõld läheb Tartusse". Gräzinist on ilmunud portreelugu eestikeelses ajakirjas Playboy (aprill 2009).^[viide?]

Viited

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Igor Gräzin

Tsitaadid Vikitsitaatides: Igor Gräzin

• Igor Gräzin Eesti Teadusinfosüsteemis
• Igor Gräzin andmekogus IMDb (inglise)
• Tutvustus Euroopa Parlamendi kodulehel
• Tutvustus
• Virtuaalvangla
• Igor Gräzin: Räimed küüditatakse Siberisse Maaleht, 25. november 2008
• Reporter.ee: Gräzin võrdleb Savisaare tegusid Tallinnas riigipöördega Tallinna Postimees, 20. veebruar 2009.
• Igor Gräzin. Numbrite impressionistlik udu. Tööpuudus, opleht.ee, 28. mai 2010