Mart Elango
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/5/51/MartElango.12.jaan1973.jpg/220px-MartElango.12.jaan1973.jpg)
![](http://upload.wikimedia.org/wikipedia/commons/thumb/c/c7/MartElango2.jpg/220px-MartElango2.jpg)
Mart Elango (8. jaanuar 1936 – 12. veebruar 1996) oli eesti füüsik.
Elango lõpetas 1954. aastal Tartu 1. Keskkooli.
Ta töötas kõigepealt Teaduste Akadeemia Füüsika ja Astronoomia Instituudis, uurides võredefektide tekitamist kristallides.[1]
Esimese eesti füüsikuna töötas ta sünkrotronkiirguse alal 1969. aastal USA-s Wisconsini osariigis, hiljem Novosibirski ja Lundi kiirenditel. Nendest uuringutest kasvas välja uus töösuund Eesti füüsikas, röntgenspektroskoopia.[1] 1973. aastal kaitses Elango Tartu Riiklikus Ülikoolis doktoritöö "Leelishalogeniidkristalide elektronergutused ja kiiritusdefektide tekke elementaarsed mehhanismid".[2]
Elangost sai röntgenspektroskoopia labori juhataja Teaduste Akadeemia Füüsika Instituudis.[1]
Ta oli tahkisefüüsika (hiljem laseroptika) kateedri asejuhataja ja juhataja (1976–1992) ning tahkisefüüsika õppetooli professor (1992–1996).[1]
Temalt ilmus üle 120 artikli ja monograafia "Elementaarsed mitteelastsed kiirgustekkelised protsessid", mis tõlgiti inglise keelde. Raamat sai Eesti Vabariigi teaduspreemia.[1]
Elango on kirjutanud ka aime- ja "Eesti entsüklopeedia" artikleid.[1]
Isiklikku
Tema isa oli pedagoogikateadlane Aleksander Elango, õde on bioloog Anne-Liis Sõmermaa. Tema tütred on keeleteadlane Renate Pajusalu ja haridustegelane Irene Käosaar.[3]