Aleksander Elango

Aleksander Elango (aastani 1924 Johanson; 21. veebruar 1902 – 17. märts 2004) oli eesti pedagoogikateadlane ja Vabadussõja veteran.

Elango oli eesti pedagoogikateooria arendaja, uurinud pedagoogilist psühholoogiat, hiljem ka eesti kooli ja pedagoogika ajalugu. Pedagoogina propageeris ja rakendas aktiivsuspedagoogikat.

Haridus- ja teenistuskäik

Õppis aastail 1911–1913 Hugo Treffneri Gümnaasiumis, 1913–1915 Tartu Aleksander I Gümnaasiumis ja 1915–1921 Tartu Kommertskoolis.

Elango astus vabatahtliku koolipoisina 1919. aasta alguses Eesti sõjaväkke ning osales ka Vabadussõja lahingutegevuses, mis jäi siiski vaid nädalapikkuseks. Selle aja jooksul langes aga kaheksa tema klassikaaslast. 1919. aasta 1. detsembril osales ta 17-aastaselt emakeelse Tartu ülikooli avaaktusel, kutse andis talle perekonnatuttav Villem Ernits. Aastatel 1921–1927 õppis Elango Tartu Ülikooli filosoofiateaduskonnas, mille lõpetas pedagoogika ja psühholoogia alal filosoofiamagistri kraadiga (1946. aastal ümber atesteeritud pedagoogikateaduste kandidaadi kraadiks). 1928. aastal õppis Tartu Ülikooli Didaktilis-metoodilises seminaris ning aastail 1929–1931 täiendas end Tartu Ülikooli teadusliku stipendiaadina Viini Ülikoolis pedagoogilise psühholoogia alal. Omandas 1937. aastal keskkooliõpetaja kutse.

Töötas aastail 1921–1924 Eesti Karskusliidu noorsootöö instruktori ja raamatukoguhoidjana, 1928–1929 ja 1939–1941 Vahi Põllutöökooli õpetajana.

Juba 1930. aastail sai temast üks Eesti tunnustatumaid pedagoogikateadlasi. Oli 1931–1983 Tartu Riiklikus Ülikoolis õppeülesannete täitja ja õppejõud, 1944. aastast pedagoogika dotsent, 1951–1963 pedagoogika ja metoodika kateedri juhataja. Töötanud aastail 1935–1937 Tartu Pedagoogiumis õpetajana, 1940–1946 Tartu Linna Pedagoogika Keskuses, 1944–1957 Tartu Õpetajate Instituudis.

Ühiskondlik tegevus

Ta osales ka ühiskondlikus elus, olles näiteks 1936–1940 Koduse Kasvatuse Instituudi asutajaid ja juhataja. Oli Ülemaalise Õppiva Noorsoo Keskbüroo esimees (1919), Eesti Noorsoo Karskusliidu esimees (1924–1928), ajakirja Uudismaa toimetaja (1919–1924).

Nõukogude ajal jätkas Elango pedagoogikaalast ühiskondlikku tööd, algatades näiteks 1962. aastal õpetajate kasvatusteadusliku seminari, millest kujunes Ühiskondlik Pedagoogika Uurimise Instituut. Elango osales instituudi töös kuni 1993. aastani, olles üks selle juhte, lektor ja kooliajaloo probleemgrupi juhataja.

Isiklikku

Elango jäi kuni elu lõpuni vitaalseks, tegeledes teadustööga kuni 98-aastaseks saamiseni. Ta hoidis end kursis ka päevauudistega ja oli näiteks Euroopa Liitu astumise vastu, kartes, et see on Saksamaa diktaadile alluv organisatsioon.^[1][2] Elango suri natuke aega pärast 102-aastaseks saamist, olles sinnani üks viimaseid elusolevaid Vabadussõja veterane ning viimane eestikeelse Tartu ülikooli avaaktusel osalenu.

Abiellus 1933 Tartu Ülikoolis ajaloo eriala lõpetanud Linda Lossmanniga (1902–1977). Tema vend oli Julius Elango. Tema poeg oli Mart Elango. Tema tütar on Anne-Liis Sõmermaa.

Artiklid

• Ääremärkusi haritlaskonna ja rahva vahekorrast., Omariikluse süvendamisel 1938

Tunnustus

• 1977 Eesti NSV teeneline õpetaja
• 1996 Tartu Ülikooli suur medal^[3]
• 1997 Valgetähe medaliklassi teenetemärk^[4]
• 1999 Tartu linna aukodanik ja Tartu Suurtähe kavaler
• 2001 Sõjaline Kotkaristi III klassi teenetemärk^[5]

Viited

Välislingid

• Viivi Eksta. Aleksander Elango – eesti pedagoogika nestor. I, II. Videvik, veebruar 2002.
• Aleksander Elango Eesti biograafilises andmebaasis ISIK