Nõukogude okupatsioon

Nõukogude okupatsioon oli Nõukogude Venemaa või Nõukogude Liidu poolt sõjalise jõu kasutamise või sellega ähvardamise tulemusel teostatud teiste riikide okupeerimine 20. sajandil.

Tavaliselt kasutatakse seda terminit, kõneldes Ida-Euroopa riikide okupeerimisest Teise maailmasõja ajal ja järel. Kuid Nõukogude Liit okupeeris teisi riike ka väljaspool Euroopat, näiteks 20. sajandi teisel poolel Koread ja Afganistani.

Mõned Teise maailmasõja järel Euroopas loodud sotsialistlikud riigid ei olnud kunagi Nõukogude armee kontrolli all: Albaania ja Jugoslaavia. Algul pälvisid nende juhid Nõukogude riigi ja NSV Liidu kommunistliku partei juhi Jossif Stalini heakskiidu, ent hiljem vastandusid välispoliitikas ja muudelgi ideoloogilistel teemadel Nõukogude Liidule.

Teistes maades – näiteks Iraanis, Rumeenias, Põhja-Koreas ja Hiinas – paiknesid Nõukogude väed suhteliselt lühikest aega ning sealsed riigid muutusid NSV Liidust hiljem olulisel määral sõltumatuks. Iraani okupeerisid Teise maailmasõja ajal 1941. aastal koostöös Nõukogude Liit ja Suurbritannia, et tagada Iraani läbivate toetuskonvoide turvalisus.

Kahes riigis – Saksamaal ja Austrias – olid Nõukogude väed vaid osal territooriumist sõjaväebaasides, osana liitlaste okupatsioonivägedest pärast Teist maailmasõda.

Kolmanda rühma moodustavad idabloki riigid, kuhu Nõukogude armee jäi kogu külma sõja ajaks ning mille siseasju NSV Liit küll otseselt ei kontrollinud, ent suuresti mõjutas: Bulgaaria, Ungari, Tšehhoslovakkia, Poola ja Saksa Demokraatlik Vabariik. Nende riikide üle kontrolli tagamiseks olid nad liidetud idabloki riikide sõjalisse Varssavi Lepingu Organisatsiooni. Kahel korral sekkus NSV Liit neis riikides ka sõjaliselt, et säilitada poliitilist kontrolli: surudes 1956. aastal maha Ungari ülestõusu ning 1968. aastal Tšehhoslovakkias nn Praha kevade.

Balti riigid – Eesti, Läti ja Leedu – olid ainsad riigid, mille iseseisvus Atlandi hartat ignoreerides Teise maailmasõja lõpul jalge alla tallati: NSV Liit okupeeris ja annekteeris neid kuni nende iseseisvuse taastamiseni 1991. aasta augustis. Kuna Balti riike käsitleti Nõukogude Liidu territooriumina, esindasid okupatsioonivõimu neis eelkõige tsiviilametnikud. Seepärast on seda iseloomustatud ka pigem tsiviilokupatsiooni kui sõjaväelise okupatsioonina. Siiski ei saa NSV Liidu relvajõudude kaalukust ja tähtsust Balti riikides sugugi alahinnata (vt Balti sõjaväeringkond). NSV Liidu õigusjärglane Venemaa Föderatsioon eitab tänini Balti riikide okupeerimist.

Suurbritannia ja Ameerika Ühendriigid – NSV Liidu liitlased sõjas Saksamaa vastu – tunnistasid Ida-Euroopa okupeerimist de facto Jalta konverentsil 1945. aastal.

Nõukogude okupatsioone

• Eestis (1940–1941 ja 1944–1991)
• Lätis (1940–1941 ja 1944–1991)
• Leedus (1940–1941 ja 1944–1991)
• Poolas (1939–1941 ja 1944–1991/1993)
• Karjalas (1939–1991)
• Ida-Saksamaal (1945–1949)
• Bornholmi saarel Taanis (1945–46)
• Ida-Finnmargis (1944–45)
• Ungaris (1943–91)
• Tšehhoslovakkias
• Bessaraabias ja Põhja-Bukoviinas (1940–1941 ja 1943–1991)
• Rumeenias (1944–1958)
• Austrias (1945–1955 Ida-Austrias)
• Bulgaarias (1944–?)
• Valgevenes (1919–1991)
• Ukrainas (1917–1918 ja 1919–1991)
• Mandžuurias (1945–1949 (2004))
• Iraanis (1941–1946)
• Koreas (1945–1948)
• Afganistanis (1979–1989)

Vaata ka

• Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941)
• Nõukogude okupatsioon Eestis (1944–1991)