Prantsuse esimene keisririik

Prantsuse esimene keisririik 1804–1814/1815
Prantsuse esimese keisririigi lipp Prantsuse esimese keisririigi vapp
Valitsusvorm	konstitutsiooniline monarhia
Pealinn	Pariis
Riigikeeled	Prantsuse keel
Rahaühik	Prantsuse frank
Hümn	Veillons au Salut de l'Empire (mitteametlik)

Prantsuse esimene keisririik oli Napoleon Bonaparte'i (keisrina Napoleon I) loodud riik Euroopas 1804–1814 ja 1815. Prantsuse esimene keisririik oli oma aja võimsamaid riike ja hõivas teatud perioodil ka suure osa Saksamaast, Hispaaniast ja Itaaliast.

1804. aastal valiti senine esimene konsul Napoleon Bonaparte Prantsuse keisriks. Esimese keisririigi perioodi iseloomustas peaaegu lakkamatu sõjategevus Euroopas (Napoleoni sõjad), mille käigus Prantsusmaa alistas suure osa Euroopast. 1812. aastal, mil riik oli oma võimsuse tipul, oli Prantsuse esimesel keisririigil 130 departemangu 44 miljoni elanikuga.

Lüüasaamine Hispaania iseseisvussõjas ning hukatuslik sõjakäik Venemaale nõrgestasid keisririiki tunduvalt. Kuuenda koalitsiooni sõjas lõid liitslasväed 1813. aastal Prantsuse väed Saksamaalt välja, tungisid Prantsusmaa ning sundisid 1814. aastal Napoleoni troonist loobuma. Napoleon pagendati Elba saarele.

Saja päeva ajal taastati ajutiselt keisririik, kuid peale Napoleoni lüüasaamist kaotati uuesti ning võimule naasid Bourbonid (Bourbonide restauratsioon).

Eellugu

Napoleon Bonaparte oli Prantsusmaa Esimese Vabariigi ajal tõestanud end andeka väejuhina. 1799. aasta 18. brümääri riigipöördega kukutati Direktoorium ning kehtestati Konsulaat. Napoleon sai esimeseks konsuliks ning tema võim riigis järjes kasvas.

18. mail 1804 otsustas Prantsuse senat anda Napoleon Bonapartele keisritiitli, otsuse ratifitseeris samal päeval rahvahääletus. Napoleoni kroonimine toimus 2. detsembril.

Vaata ka

• Prantsuse teine keisririik