Renessanss

Piero della Francesca "Il lupo di Rimini", 1451

Renessanss (prantsuse sõnast renaissance 'taassünd') oli kõrgkeskajale järgnenud, 14. sajandi algusest 17. sajandi alguseni väldanud periood Euroopa kultuuriloos.

Renessanss sai alguse hiliskeskaegses Itaalias ning levis sajandite jooksul ülejäänud Euroopasse. Kuigi paberi kättesaadavus ja trükikunsti leiutamine kiirendasid ideede levikut, ei olnud muutused kõikjal samasugused. Kujutavas kunstis ja kirjanduses oli renessansskultuuris esil peamiselt Itaalia, muusikas aga Madalmaad.

Renessansiajal hakati uuesti uurima vahepeal unustusse jäänud antiikaja kunsti, kirjandust, filosoofiat ja igapäevaelu. Renessansikultuur tajus end antiikkultuuri taassünnina, mis ei tähenda siiski, et renessansiaja inimmõtte areng piirdunuks ainult vana meeldetuletamisega. Antiikaja ja renessansi vahele jäänud ajastut hakati nimetama keskajaks.

Ajastut iseloomustas eemaldumine religioonikesksetelt väärtustelt inimesekeskse maailmapildi suunas. Iseloomulikuks sai arutlemine ilu üle ja selle poole püüdlemine. Varem olid kunsti headuse kriteeriumid lähtunud sellest, mis on õige, ning see õigsus oli inimesest kõrgemal. Nüüd hakati taotlema elamuste pakkumist inimese meeltele.

Tuntuimateks renessansi suurkujudeks võib pidada Leonardo da Vincit ja Michelangelot.

Renessansil on pikk uurimislugu ning on isegi vaieldud selle termini enda kasulikkuse või sobivuse üle.[1] On küsitud, kas renessanss oli tõesti keskajaga võrreldes edasiminek või oli see ainult pessimismi ja antiikaja nostalgia ajastu.[2] On ka arvatud, et renessanssi ei peaks keskajast lahutama, sest need on ühes loogilises seoses ja järgnevuses.[3]

Nimetus

Esimest korda kasutas sõna "renessanss" (itaalia keeles Rinascimento, sõnast rinascere 'uuesti sündima') Itaalia kunstnik Giorgio Vasari (1511–1574) oma entsüklopeedilises raamatus "Le Vite de' più eccellenti pittori, scultori, e architettori" (1550). Ta seostas renessansi algust maalikunstnike Cimabue (1240–1301) ja Giottoga (1267–1337). Prantsuskeelset sõna renaissance kasutas ja defineeris selle ajastu tähenduses esimesena prantsuse ajaloolane Jules Michelet 1855. aastal teoses "Histoire de France".[4] Sama sõna on kasutatud ka teiste ajalooliste ja kultuuriliste liikumiste ja ajajärkude kohta, näiteks karolingide renessanss.

Perioodid

Eelrenessanss

Renessansi sünnikohaks peetakse valdavalt Itaaliat, kuigi seda on ka vaidlustatud. Perioodi kultuuri iseloomustanud ideed on pärit 13. sajandi lõpu Firenzest, eelkõige Dante Alighieri ja Francesco Petrarca tekstidest.

Roomakatoliku kirik elas läbi kriisi, mille järel lakkas kirik olemast inimese maailmapildi kese. Toimus ilmalikustumine. Kirjanduses ja kunstis ilmus jumala kõrvale maine element ning religioosseid teemasid hakati kujutama maises võtmes. Kirikuarhitektuur muutus inimesekesksemaks.

Põhja-Itaalia kiirelt arenevates linnades tekkis ideaal vabast haritud inimesest ja humanistlik mõtlemine, mis on renessanslikus maailmavaates keskne. See on veendumus, et suurim väärtus on isiksuse vaba areng. Inimest ei hinnatud enam niivõrd päritolu kui isikuomaduste järgi. Ideaaliks sai üksikisik, kes teostab end iseseisvalt.

Vararenessanss

Kirjanduses ja kujutavas kunstis andis tooni Itaalia. Renessanssmuusika raskuspunkt paiknes aga Madalmaades.

Kõrgrenessanss

 Pikemalt artiklis Kõrgrenessanss
Michelangelo "Taavet", üks renessansiajastu tuntumaid skulptuure

Perioodi algus jääb 1490. aastatesse, kui valmis Leonardo da Vinci "Püha õhtusöömaaeg" ning suri Lorenzo de' Medici. Juhtroll liikus Firenzest Roomasse. Kõrgrenessansi lõpuks arvatakse 1527. aastat, kui Saksa palgasõdurid rüüstasid Rooma. Sellele järgnes manerism.

Kõrgrenessansi termin võeti kasutusele 19. sajandi alguses Saksamaal. Seda on kritiseeritud üksikute meistrite töödele liigse keskendumise ning ajaloolise konteksti vähese jälgimise pärast.

Valdkonnad

Arhitektuur

 Pikemalt artiklis Renessanssarhitektuur

Kujutav kunst

Renessanss kunstis sai alguse Itaalias. Teistesse maadesse jõudis stiil hilinemisega, sest sealne keskaegsest mõtteviisist mõjutatud ühiskond ei olnud valmis veel seda vastu võtma. Kui arhitektuuris ja skulptuuris kui selleaegset Madalmaade maalikunsti, mis lähtub siiski hoopis teistsugusest elu- ja kunstitunnetusest, peetakse tänapäeval juba samuti vararenessansslikuks.[5]

Itaalia renessanssi üheks aluseks on uus tase antiik-kultuuri tundmaõppimisel. Kuigi renessanss on sisuliselt mäss vananenud normide vastu, armastas ta ometi üle kõige reegleid. Neid otsiti ja leiti loodusest, kuid ka antiiksetest kunstiteostest, eelkõige arhitektuurist. Avastati kolm põhilist antiikset ehituskeemi (dooria, joonia, korintose) ning nendele iseloomulikud detailid, mis said renessanssarhitektuuri põhialuseks, kuid mitte otseseks jäljendusobjektiks. Enam kui antiigi väliseid vorme võeti eeskujuks selle vaimsust ja iluideaale – tasakaalu, harmooniat, terviklikkuse taotlust, suurejoonelisust ja monumentaalsust, mis ei mineta inimlikke mastaape.[5]

Renessansskunsti teiseks aluseks on perspektiivi avastamine joonistamises. See võimaldas kolmemõõtmelist ruumi usutavalt tasapinnakujutada, mis vastas ajastu objektiivsuse taotlusele ja mõistuspärasusele, kuid samas väljendas ka rõõmu uuest ajast, mil osatakse seda, milleni eelkäijad ei küündinud. Kuna perspektiivi kasutamine joonistuses nõudis reeglite arvestamist, tekitas see tunde nii korrast ja täiuslikkusest, kui ka mõistuse ülemvõimust.[5]

Kunstis arendati välja lineaarperspektiiv ja teised tehnikad, mis rõhutavad kujutuse tõepära.

Muusika

 Pikemalt artiklis Renessanssmuusika

Teadus

Teadus hakkas eelkõige tuginema vaatlustele ja katsetele. Teadusele ja haridusele andis täiesti uued võimalused trükikunsti leiutamine 15. sajandi keskel.

Renessansi suurkujusid

Vaata ka

Viited

  1. ↑ Brotton, J., The Renaissance: A Very Short Introduction, OUP, 2006 ISBN 0-19-280163-5.
  2. ↑ Huizanga, Johan, The Waning of the Middle Ages (1919)
  3. ↑ Starn, Randolph (1998). "Renaissance Redux". The American Historical Review 103 (1): 122–124
  4. ↑ Murray, P. and Murray, L. (1963) The Art of the Renaissance. London: Thames & Hudson (World of Art), p. 9. ISBN 978-0-500-20008-7
  5. ↑ 5,0 5,1 5,2 Anu Allikvee. Stiilikirjeldused õpetajatele. Näituse Mikkel 10 materjalid. Eesti Kunstimuuseum 2007.

Välislingid

Pildid, videod ja helifailid Commonsis: Renessanss