Firenze

See artikkel räägib linnast; "Harry Potteri" tegelase kohta vaata artiklit Firenze (Harry Potter); kunagiste riikide kohta vaata artikleid Firenze Vabariik ja Firenze hertsogkond

Firenze

[ fiˈrɛnʦe^[1] ]

itaalia	Firenze
ladina	Florentia

Firenze lipp

Firenze vapp

Pindala

102 km² (2011)^[2]

Elanikke

360 930 (1.01.2023)^[3]

Koordinaadid

43° 46′ N, 11° 15′ E

Firenze (vana käibelt kadunud nimekuju Fiorenza; ladina Florentia) on linn Itaalias, Toscana maakonna ja Firenze suurlinnapiirkonna halduskeskus.

Firenze asub Arno jõe ääres, peaaegu Itaalia poolsaare keskel.

Majandus

Transport

5 km kaugusel Firenze kesklinnast asub rahvusvaheline Amerigo Vespucci lennujaam (FLR). A1-kiirtee ühendab Firenzet Bologna ja Milanoga põhjas ning Rooma ja Napoliga lõunas. Autostrada del Mare suundub Prato Pistoia, Lucca ja Pisa suunas ning ühendab neid Türreeni mere kuurortidega.

Ajalugu

Firenze sai alguse hästikaitstava künka nõlvale rajatud etruskide asulast. Sinna rajasid roomlased 59. aastal eKr Florentia-nimelise koloonia, mis sai nime jumalanna Flora järgi. Linn laienes Rooma keisririigi ajal jõudsalt tänu Arno jõge mööda kulgevale kaubandusele.

5. sajandil langes linn barbarite kätte: esimesena saabusid idagoodid, siis goodid, seejärel langes linn langobardide ja veelgi hiljem, 8. sajandil Karl Suure frankide võimu alla. Püha Rooma riigi loomine aitas leevendada kiriku ja Karl Suure vahelist konflikti.

10.–11. sajandini, mil linn kuulus Toscana markkrahvkonna koosseisu, kujunes Firenzest oluline käsitöökeskus. Veidi enne markkrahvinna Matilde di Canossa surma moodustasid firenzelased 1115. aastal vaba kommuuni.

Firenze Vabariik

Pikemalt artiklis Firenze Vabariik (1115–1185, 1197–1532)

13. sajandiks oli linn tänu edukale villa- ja tekstiilikaubandusele ning võimsale pangandustegevusele saanud üheks Itaalia keskuseks. 1200. aasta paiku loodi esimesed gildid (Arti), mis kaitsesid kaupmeeste ning pankurite huvisid gvelfide ja gibellinide vahelises konfliktis. Pärast seda, kui 1260. aastal Siena gibelliinide armee vallutas Firenze, jäi linna gvelfimeelne valitsus ehk nn Primo Popolo, kus juhtrolli mängisid kaupmehed, võimust ilma. 1280. aastaks olid gvelfid taas Secondo Popolo näol võimul tagasi. Aadli kõrvalesurumine valitsemisest 1293. aastal oli kõige jõulisem abinõu poliitiliste reformide kavast, mis andis linnavalitsemise volitused gildide esindajatest moodustatud sinjoriia kätte. Firenze administratiivvõimu kantsiks sai Palazzo della Signoria (tänapäeval tuntud kui Palazzo Vecchio).

13. sajandil oli Firenze rahvastik kasvanud 100 000 inimeseni. Kaubandus õitses ning eriti arenenud oli pangandus. Firenzes tulid käibele kuldmündid, mida nimetati linna nime järgi floriinideks. Nende järgi hakkasid paljud Euroopa maad vermima algul kuld- ja siis hõbemünte.

14. sajandi alguseks oli Firenze Euroopa jõukamaid linnu. Kuid siis, 1340. aastatel, läks kaks suurimat Firenze panka pankrotti. Linna tabas katkupuhang, mis tappis ligi poole elanikkonnast. Kujunenud majanduskriis viis 1378. aastal Ciompi mässuni.

Medicid

Pikemalt artiklis Medicid

Areng suudeti taastada alles 1434. aastal, mil Cosimo de' Medici määrati sinjoriia poolt Firenze signore'ks. Sestpeale jäi Firenze koos suurema osaga Toscanast tervelt kolmeks sajandiks Medicite võimu alla. Medicid valitsesid Firenzet aastatel 1434–1737, vaheaegadega 1494–1512 ja 1527–1530. Nad säilitasid 1532. aastani vabariikliku valitsusvormi, seejärel omandasid Firenze hertsogkonna hertsogi ja 1569. aastal Toscana suurhertsogkonna suurhertsogi tiitli. Just Medicite ajal sai Firenzest Euroopa kunsti- ja kultuurikeskus. Eriti jõudsalt arenesid kultuur ja majandus Cosimo pojapoja Lorenzo il Magnifico ajal. Paavsti meelepaha Firenze iseseisvuse vastu leidis toetust Pazzide, Medicitega Firenzes rivaalitseva perekonna poolt. Vastuolu jõudis haripunkti 1478. aasta Pazzi vandenõuga, mille käigus Lorenzo sai haavata ning tema vend Giuliano tapeti. Enne Lorenzo surma 1492. aastal jõudis Medicite pank pankroti äärele ning Lorenzo poeg Piero oli selle ja alanud Itaalia sõdade tõttu sunnitud 1494. aastal Firenzest pagema.

Pikemalt artiklis Itaalia sõda (1494–1498)

Pärast Medicite esimest valitsemisperioodi, mis lõppes Piero pagendusega, oli linnas taas võimul vabariiklik valitsus. Valitsus oli tugevasti mõjutatud fanaatilise dominikaani munga Fra Girolamo Savonarola tegevusest. Savonarola jutlustas linnas valitsevast jumalavallatusest ja korruptsioonist ning manitses rahvast loobuma liigsetest maistest naudingutest, mille alla ta liigitas ka humanistliku kultuuri. Savonarola tegevus, mis sundis linnast lahkuma hulgaliselt kunstnikke, filosoofe ja kirjanikke, tipnes 1497. aastal "edevuse tuleriida" süütamisega, milles põletati tuhaks sadu Vecchio palee esisele Sinjoriia platsile kuhjatud raamatuid, maale, rõivaid, mööblit jm kunstiväärtusi. Hiljem pöördus rahvas Savonarola vastu ja ta hukati 1498. aastal samal platsil.

Pärast Savonarola aega elas linn mõnda aega rahulikku elu Piero Sonderini ja tema nõuandja Niccolò Machiavelli juhitud valitsuse all. 1512. aastal toimus Medicite restauratsioon. 1513. aastal sai Giovanni de' Medicist paavst Leo X.

Firenze hertsogkond

Pikemalt artiklis Firenze hertsogkond (1532–1569), Toscana suurhertsogkond (1569–1859)

1537. aastal, pärast Alessandro de' Medici mõrvamist läks võim Firenzes Cosimo I de' Medici kätte, kes sai endale pärast Siena vabariigi vallutamist 1569. aastal Toscana suurhertsogi tiitli.

Alates 15. sajandi lõpust hakkas linna majandus vähehaaval seiskuma. Iga uus Medicite valitseja oli nõrgem ja veidram kui eelmine. Francesco I veetis suurema osa oma 13-aastasest valitsemisajast alkeemiast haaratuna oma paleesse varjunult. Ferdinando I oli võimetu tegutsema, kui tema valdusi tabasid viljaikaldus ja katku tagajärjel puhkenud rahvarahutused, tema silma all hääbusid Firenze kuulus pangandus ja tekstiilitööstus. Antisemiidist usufanaatik Cosimo III tegeles enamuse oma 53-aastasest valitsemisajast dissidentide tagaajamise ja palvetamisega ning Gian Gastone de' Medici veetis peaaegu kõik oma päevad veiniuimas. Ning kui Gian Gastone 1737. aastal meesliini pärijata suri, läks Firenze kuni Itaalia ühendamiseni 1860. aastal Habsburgide valitsemise alla.

Itaalia kuningriik

Pikemalt artiklis Itaalia kuningriik (1861–1946)

Aastatel 1865–1871 oli Firenze uue Itaalia kuningriigi pealinn.

Arhitektuurimälestised

Firenze vanalinn
UNESCO maailmapärand

Asukoht	Itaalia
Tüüp	kultuurimälestis
Kriteeriumid	I, II, III, IV, VI
Viited	174
Piirkond*	Euroopa ja Põhja-Ameerika
Nimekirja arvatud	1982 (6. istung)
* Regioon on UNESCO määratletud

Kirikud

Santa Maria del Fiore katedraal (Firenze toomkirik)
San Marco klooster (Convento di San Marco)
San Lorenzo kirik ja Medici kabelid
Santa Maria Novella kirik
Santa Croce basiilika
Santo Spirito kirik
San Miniato al Monte kirik
Orsanmichele kirik
Santissima Annunziata kirik; asutatud seitsme Firenze aristokraadi poolt 1234. aastal
Capella Barnacci

Paleed

Palazzo Vecchio, kus asub Firenze raekoda
Palazzo Medici-Riccardi, ehitatud Michelozzo poolt 1440. aastatel

Muuseumid

Uffizi galerii
Bargello muuseum; rahvusmuuseum, tuntud haruldase renessanss-skulptuuride kogu poolest
Palazzo Pitti (sh Galleria Palatina, Galleria d'Arte Moderna, Museo degli Argenti, Galleria del Costume ja Museo delle Porcellane)
Museo dell'Opera del Duomo
Galleria dell'Accademia
Pietre Dure muuseum
Firenzes asub üks Euroopa vanimad botaanikaaedu (asutatud 1545)
Dante muuseum

Kultuurilugu

Firenze ülikool (asutatud 1321) on üks Euroopa vanemaid.

Firenze on Dante sünnilinn. Seal elasid kunstnikud Cimabue ja Giotto, Arnolfo ja Andrea Pisano, Donatello, Brunelleschi ja Masaccio, Filippo Lippi, Fra Angelico, Botticelli ja Paolo Uccello, kelle töid on säilinud paljudes Firenze muuseumides ja kirikutes tänapäevani.

Firenze valiti teisena Euroopa kultuuripealinnaks aastal 1986.

Sõpruslinnad

Reims, Prantsusmaa (1954)
Kassel, Saksamaa (1958)
Fès, Maroko (1961)
Philadelphia, USA (1964)
Kyōto, Jaapan (1965)
Edinburgh, Suurbritannia (1965)
Kiiev, Ukraina (1967)
Dresden, Saksamaa (1978)
Gifu, Jaapan (1978)
Nanjing, Hiina (1980)
Tel Aviv, Iisrael (1980)
İstanbul, Türgi (1985)
Kraków, Poola (1985)
Malmö, Rootsi (1989)

Sydney, Austraalia (1991)
Salvador da Bahia, Brasiilia (1991)
Al-Kuwayt, Kuveit (1991)
Cannes, Prantsusmaa (1991)
Asmara, Eritrea (1992)
Turu, Soome (1992)
Naatsaret, Iisrael (1996)
El Aaiún, Lääne-Sahara (1996)
Olomouc, Tšehhi (1997)
Eşfahān, Iraan (1998)
Providence, USA (1998)
Riia, Läti (2000)
Tirana, Albaania (2001)

Ateena, Kreeka (2002)
Puebla, Mehhiko (2005)
Hebron, Palestiina (2007)
Jeonju, Lõuna-Korea (2007)
Porto Vecchio, Prantsusmaa (2007)
Valladolid, Hispaania (2007)
Granada, Hispaania (2008)
Budapest, Ungari (2008)
Gaziantep, Türgi
Madrid, Hispaania
Sarajevo, Bosnia ja Hertsegoviina
Damaskus, Süüria
Jaipur, India

Vaata ka

Viited

↑ DiPI Online – Dizionario di Pronuncia Italiana
↑ Superficie di Comuni Province e Regioni italiane al 9 ottobre 2011, vaadatud 16.03.2019.
↑ https://demo.istat.it/?l=it