Lääne-Berliin

Lääne-Berliin (helesinine) ja Ida-Berliin (tumeroosa)
Lääne-Berliini asend jagatud Saksamaal

Lääne-Berliin (saksa keeles West-Berlin ja Westberlin) oli pärast teist maailmasõda Ameerika Ühendriikide, Suurbritannia ja Prantsusmaa okupatsiooni all olnud Berliini sektorite ala.

Berliini idaosa (Ida-Berliini) okupeeris Nõukogude Liit. Lääne-Berliin oli täielikult ümbritsetud Saksa Demokraatliku Vabariigi aladega.

Lääne- ja Ida-Saksamaal lõppes okupatsioon 1949, kui 23. mail kuulutati välja Lääne-Saksamaal Saksamaa Liitvabariik ja 7. oktoobril Ida-Saksamaal Saksa Demokraatlik Vabariik. Kuid Lääne-Berliin jäi formaalselt okupeeritud alaks, sest okupatsiooni sai lõpetada üksnes neljapoolse kokkuleppega. See oli üks põhjustest, miks Lääne-Berliinis oli liitlaste sõjaväe juuresolek märgatavam kui Lääne-Saksamaal. Juriidiliselt ei kuulunud Lääne-Berliin ühegi riigi koosseisu.

Lääne-Berliini kodakondsust ei olnud samuti olemas, kuid Lääne-Saksamaa käsitas Lääne-Berliini elanikke oma kodanikena. Seetõttu said nood teenida Lääne-Saksamaa sõjaväes, samas ei olnud Lääne-Berliini elanikud kohustatud läbima Bundeswehri ajateenistust, mistõttu kolisid sinna paljud noored mehed Lääne-Saksamaalt ja Lääne-Berliinist sai nii üks suurimaid vastukultuuri keskusi.[1] Lääne-Berliini ebaselge staatuse tõttu ei saanud Lääne-Berliini elanikud aga osaleda Liidupäeva valimistel, kuid lääneliitlaste kontrollnõukogu otsusega lubati neile siiski esindatus Liidupäevas Berliini esindajatekoja nimetatud delegaatide näol, kellel aga ei olnud hääleõigust.[2] Samas tohtisid Lääne-Berliini elanikud kui Lääne-Saksamaa kodanikud kandideerida Liidupäeva valimistel, näiteks Willy Brandt, kes oli 1957–1966 Lääne-Berliini linnapea, valiti Liidupäeva Nordrhein-Westfaleni liidumaa parteinimekirjast ja oli 1969–1974 kantsler. Ka Liidunõukogusse valis Lääne-Berliini senat linna esindama neli hääleõiguseta delegaati ja esimesel kolmel Euroopa Parlamendi valimistel 1979–1989 valiti linna esindama kolm saadikut linna esindajatekoja poolt.

Pärast Saksamaa lõhenemist püüdis Nõukogude Liit saada oma kontrolli alla ka Berliini lääneosa ja linn blokeeriti (Berliini blokaad). Nõukogude armee takistas linna varustamist kaupadega maad mööda ja need viidi kohale lennukitega; selleks loodi nn Berliini õhusild.

13. augustil 1961 ümbritseti Lääne-Berliin Berliini müüriga.

Lääne-Berliini pindala oli 481 km². Elanike arv oli 13. septembril 1950 2 146 952 ja 31. detsembril 1989 2 130 525.

Ida- ja Lääne-Berliin ühendati 1990. aastal.

1983. aastal avanenud vaade Lääne-Berliinile
Lääne-Berliini lipp ja praegune Berliini lipp

Välislingid

 Lääne-Berliin – pildid, videod ja helifailid Wikimedia Commonsis
  • v
  • r

1985 Ateena 1986 Firenze 1987 Amsterdam 1988 Lääne-Berliin 1989 Pariis 1990 Glasgow 1991 Dublin 1992 Madrid 1993 Antwerpen 1994 Lissabon 1995 Luxembourg 1996 Kopenhaagen 1997 Thessaloníki 1998 Stockholm 1999 Weimar 2000 Reykjavík · Bergen · Helsingi · Brüssel · Praha · Kraków · Santiago de Compostela · Avignon · Bologna 2001 Rotterdam · Porto 2002 Brugge · Salamanca 2003 Graz 2004 Genova · Lille 2005 Cork 2006 Pátra 2007 Luxembourg · Sibiu 2008 Liverpool · Stavanger 2009 Linz · Vilnius 2010 Essen · İstanbul · Pécs 2011 Tallinn · Turu 2012 Maribor · Guimarães 2013 Košice · Marseille 2014 Riia · Umeå 2015 Mons · Plzeň 2016 Wrocław · Donostia / San Sebastián 2017 Aarhus · Paphos 2018 Leeuwarden · Valletta 2019 Matera · Plovdiv 2020/2021 Galway · Rijeka 2022 Kaunas · Esch-sur-Alzette · Novi Sad 2023 Veszprém · Timișoara · Elefsína 2024 Tartu · Bad Ischl · Bodø 2025 Nova Gorica / Gorizia · Chemnitz 2026 Oulu · Trenčín 2027 Liepāja

  1. "David Bowie and West Berlin subculture – DW – 10/29/2019". dw.com (inglise). Vaadatud 1. märtsil 2023.
  2. "Bonn Constitution - Basic Law for the Federal Republic of Germany. May 1949". usa.usembassy.de. Vaadatud 1. märtsil 2023.