Sichuan

Sichuani provints

hiina 四川省 Sichuan Sheng (toonimärkidega: Sìchuān Shěng)

Pindala: 485 000 km²
Elanikke: 83 674 866 (2020)
Rahvastikutihedus: 173 in/km²
Keskus: Chengdu

Sichuan [s'õ-tšhuan] (四川 (Sichuan; Sìchuān); 'neli jõge') ehk Sichuani provints (四川省 (Sichuan Sheng; Sìchuān Shěng); lühendid 川 (Chuan; Chuān), 蜀 (Shu; Shǔ) on provints Hiina Rahvavabariigi lääneosas.

Sichuani on traditsiooniliselt nimetatud ka "Üleujutuste maaks" (天府之国 (Tianfu zhi guo; Tiānfŭ zhī guó)).

Sichuani halduskeskus on Chengdu, mis on olnud Hiina lääneosa kaubandus-, transpordi-, tööstus- ja kultuurikeskus.

Provintsi pindala on 485 000 km² (5,05% Hiina territooriumist; 5. koht Hiinas). Enne Chongqingi eraldamist 1977 oli Sichuan pindalalt (569 000 km²) Qinghai järel teisel kohal.

Elanike arv oli 80 418 000 (2010; rahvaloendus), 81 270 000 (2007) ja 86 730 000 (2002; 3. koht Hiinas). Enne Chongqingi eraldamist oli Sichuan kõige rahvarohkem provints.

Rahvastiku tihedus oli 168 in/km² (2007) ja 179 in/km² (2002; 21. koht).

Asend ja loodus

Sichuan asub viljakas Punases nõos Tiibeti kiltmaast idas ning teda ümbritsevad mäed: läänest Himaalaja, põhjast Qinling ja lõunast Yunnani mägipiirkonnad.

Punane nõgu moodustab tasandiku.

Provintsi lääneosas domineerivad kõrgmägede ahelikud. Provintsi kõrgeim tipp on Himaalajasse kuuluv Gonggar (7556 m). Qinling põhjas ulatub ligi 4000 m kõrguseni. Lõunas ja kagus on Dalou mäestik (大娄山), mille tipud ulatuvad umbes 2000 meetrini.

Tähtsamad mäed on veel:

Erlangi mägi (Erlang Shan; 二郎山; 3437 m)
Emei mägi (Emei Shan; 峨眉山; 3099 m)
Siguniangi mägi (Siguniang Shan; 四姑娘山; 6254 m)

Läbi Punase nõo voolab Jangtse oma ülemjooksul ning ala on seetõttu Ida-Hiina suhtes ülesvoolu. Jangtse on Sichuanist läbi voolavatest jõgedest suurim ja veerikkaim. See jõgi moodustab suure osa provintsi lääne- ja lõunapiirist. Kuni Yibinini kannab ta nime Jinsha Jiang (金沙江 'kullaliivajõgi') nime, edasi Chang Jiang. Sichuan on nime saanud nelja Jangtsesse suubuva suurema lisajõe järgi. Need neli jõge on Min (岷江), Tuo (沱江), Jialing (嘉陵江) ja Wu (乌江). Viimane jääb väljapoole provintsi tänaseid piire. Suurematest jõgedest suubub Jangtsesse Panzhihua veel Yalong (雅礱江).

Sichuani keskne jõgi on Min, mis suubub Jangtsesse Yibinis.

Naaberprovintsid

Chongqing (idas)
Tiibeti autonoomne piirkond (läänes)
Qinghai (põhjas)
Gansu (põhjas)
Shaanxi (põhjas)
Guizhou (lõunas)
Yunnan (lõunas)

Kliima

Punases nõos valitseb lähistroopiline kliima. Et org on mägedega kaitstud, on seal aastas 350 öökülmata päeva, mistõttu on võimalik aasta läbi põldu harida. Eriti tähtis on põhjapiir, mille moodustab Qinling. Jaanuari keskmine temperatuur on sellest põhja pool 0 °C, sellest lõuna pool asuvas Sichuanis aga 8 °C. Suvised keskmised temperatuurid on 30 °C ringis. Aasta keskmine sademete hulk on 1000 mm kandis ning pilvisuse ja udu rohkuse tõttu on Punases nõos ainult 25–30 päikesepaistelist päeva aastas. Mitmed linnad on üsna saastunud õhuga.

Seevastu mägipiirkondades, mis ümbritsevad Punast nõgu, ning lääneosas, mis jääb Tiibeti kiltmaale, on kliima märgatavalt külmem ja kuivem.

Elustik

Mitmekesine pinnamood ja vahelduvad ilmastikuolud on loonud soodsad tingimused rikkalikule taimestikule.

Provintsis on üle 7,46 miljoni ha metsa.

Üks viiendik Hiina "elavatest fossiilidest", näiteks metasekvoia ja kataia, on Sichuani endeemid.

Neljas mäestikus elavad kaitsealadel bambuskarud ja hiidpandad. Tähtsaim looduskaitseala on Wolong.

Sümbolid ja tähised

ISO 3166-2 kood on CN-51.

Haldus

Hiina Kommunistliku Partei Sichuani Provintsikomitee sekretär on Ke Zunping.^[viide?]

Provintsi kuberner on Huang Qiang.^[viide?]

Territooriumi muutused

Sichuani lääneosa, mis hõlmab üle kolmandiku provintsi territooriumist, kuulus 1955. aastani ajaloolises Khami piirkonnas asunud Xikangi provintsi (西康省) koosseisu.

Chongqingi linn koos juurdekuuluva alaga eraldati 14. märtsil 1997 Sichuani koosseisust ning muudeti provintsitasandi haldusüksuseks.

Haldusjaotus

Sichuani provints jaotub praegu 18 ringkonna õigustega linnaks ja 3 autonoomseks ringkonnaks:

Bazhong Shi (巴中市)
Chengdu Shi (成都市)
Dazhou Shi (达州市)
Deyang Shi (德阳市)
Guang'an Shi (广安市)
Guangyuan Shi (广元市)
Leshan Shi (乐山市)
Luzhou Shi (泸州市)
Meishan Shi (眉山市)
Mianyang Shi (绵阳市)
Nanchong Shi (南充市)
Neijiang Shi (内江市)
Panzhihua Shi (攀枝花市)
Suining Shi (遂宁市)
Zigong Shi (自贡市)
Ziyang Shi (资阳市)
Ya'an Shi (雅安市)
Yibin Shi (宜宾市)
Garzê Tiibeti autonoomne ringkond (甘孜藏族自治州)
Liangshani Jii autonoomne ringkond (涼山彝族自治州)
Ngawa Tiibeti-Tsjangi autonoomne ringkond (阿坝藏族羌族自治州)

Maakonnataseme haldusüksusi on 181 (120 maakonda, 43 linnamaakonda, 14 linna, 4 autonoomset maakonda), vallataseme haldusüksusi 5144, valdu 2816 (1882 suurvalda, 211 kvartalit, 102 rahvusvalda).

Rahvastik

Paiknemine ja rahvuslik koosseis

Enamik elanikke on hiinlased (95%), kes elavad kogu provintsis. Suurem osa rahvastikust elab tasandikul ning seal domineerivad hiinlased. Mägialad on hõredalt asustatud ning seal elab märgatavalt vähemusrahvusi.

Tähtsamad vähemusrahvused tiibetlased (1,5%), jiid (2,6%), tsjangid (0,4%) ja nasid elavad provintsi lääneosas, mis oli osa ajaloolise Tiibeti piirkonnast Khamist. Sichuanis elavad ka hmongid.

Keel

Paljud Sichuani hiinlased räägivad hiina keele sichuanhua murret (四川话).

Linnad

Demograafilised näitajad

Keskmine eluiga oli 1997. aastal 69,7 aastat.

Migratsioon

Sichuan on tähtis siseimmigratsiooni lähtepiirkond. Sealt pärineb palju rändtöölisi.

Haridus

Sichuani Ülikool (Chengdu)
Edela-Jiaotongi Ülikool (Chengdu)
Hiina Elektroonikateaduse- ja Tehnika Ülikool (Chengdu)

Majandus

Sichuani provints tervikuna on valdavalt agraarne. Valitsus ajab siiski aktiivset majanduspoliitikat ning on rajanud Chengdusse ja Mianyangi erimajandustsoonid.

Majanduse maht ja elatustase

Sisemaaprovintside seas on Sichuan suhteliselt jõukas, kuigi ta ei suuda võistelda Guangdongi ja teiste rannikupiirkondadega.

Sichuani sisemajanduse kogutoodang oli 2002. aastal 488 miljardit jüaani, 2003. aastal 545 miljardit jüaani (9. koht Hiinas), 2008. aastal 1,25 triljonit jüaani.

Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta oli 2003. aastal 6270 jüaani (26. koht) ja 2008. aastal 15 378 jüaani.

2000. aastal oli inimeste keskmine aastasissetulek linnas 5894 jüaani, maal 2768 jüaani. Detsembris 2007 tõsteti miinimumpalka 450 jüaanini kuus.

Töötus oli 1999. aastal ametlikult 3,7%.

Põllumajandus

Sichuan on valdavalt riisikasvatuspiirkond, kuid seal toodetakse märkimisväärsel määral ka maisi, bataati, nisu, rapsi ja soja. Levinud on ka puuvilja ja tsitrusviljade kasvatamine. Toodetakse sealiha ja siidi.

Põllumajandustoodangu maht tõusis aastatel 1994–1999 aastas keskmiselt 5,6%, jõudes 144,5 miljardi jüaanini.^[viide?]

Mäendus

Sichuanis kaevandatakse rauda (Panzhihua lähedal), titaani, vanaadiumi ja koobaltit.

Tööstus

1999. aastal oli Sichuani tööstustoodangu maht 390 miljardit jüaani. Peale rasketööstuse (raud, teras, energiatootmine) on arenenud ka kergetööstus: puidutöötlemine, siiditööstus ja toiduainetetööstus.

Kolme Kuristiku tamm

Jangtse jõele naaberprovintsis Hubeis rajatakse Punase nõo, naaberprovintsi Yunnani ning allavoolu paiknevate alade üleujutustega võitlemiseks Kolme Kuristiku tamm (hüdroelektrijaam), millest saab maailma suurim tamm. Osa hiinlasi tervitab seda projekti kui sammu alternatiivsete energiaallikate suunas. Teised on seda kritiseerinud, sest see toob kaasa inimeste massilise ümberasustamise, jätab vee alla arheoloogilised objektid ning teeb ökoloogilist kahju.

Transport

Raudtee

Sichuan lülitati 1950. aastatel Hiina raudteevõrku. Sellest ajast saadik on Chengdu Hiina lääneosa tähtsaim raudteesõlm. Sichuani riigi teiste osadega ühendavad raudteed lähevad põhja suunas Baoji kaudu Xi'ani, lääne suunas Chongqingi kaudu ja lõuna suunas Xichangi kaudu Kunmingi.

1998. aastal oli Sichuani raudteede kogupikkus 2693 km.

Autoteed

Lääne suunas viib Kangdingi kaudu väljaehitatud maantee Tiibetisse.

Maanteede võrk on alles väljaehitamisel. 1998. aastal oli 550 km maanteed [Chongqing]]i, Chengdu, Mianyangi ja Xinjini vahel.

Lennundus

Chengdus on Shuangliu rahvusvaheline lennujaam.

Ajalugu

Provintsi territooriumilt ja selle naabrusest pärinevad kohalikud kultuurid, mis ulatuvad tagasi vähemalt 15. sajandisse eKr (Shangi dünastia lõppu).

9. sajandil eKr tekkisid kultuuri- ja halduskeskused Shu (蜀; praegu Chengdu) ja Ba (巴; praegu Chongqing), kus rajati kaks rivaalitsevat riiki.

Shu olemasolu avastati alles 1986. aastal väljakaevamistel väikeses Sanxingdui (三星堆 (Sān Xīng Duī)) külas Guanghani maakonnas (廣漢 (Guǎng Hàn)). Arvatavas Shu riigi linnas läbi viidud kaevamised andsid hindamatut arheoloogilist teavet.

Kuigi Qini riik hävitas Shu ja Ba tsivilisatsiooni, annekteerides need riigid 316 eKr, kiirendas Qini valitsus Sichuani edasijõudmist tehnika ja põllumajanduse alal, mis oli võrreldav Huang He jõe oru omaga. Dujiangyani irrigatsioonisüsteem, mis rajati 3. sajandil eKr Li Bingi (李冰 (Lǐ Bīng)) juhtimisel, oli tolle aja moderniseerimise sümbol. See koosnes reast tammidest ning suunas Jangtse suure lisajõe Mini veed ümber põldudele ja leevendas üleujutusi. See ja mitmed muud rajatised suurendasid märgatavalt piirkonna viljasaaki. Piirkonnast sai Qini-aegse Hiina ühendamise peamine toidu- ja inimeste allikas.

Piirkonnas oli rikkalikult mitmesuguseid maake. Peale selle oli piirkond tähtis ka sellepärast, et see asetses kaubateel Huang He jõe orust edelasse välismaale, eriti Indiasse.

Sichuani alal oli ka suur sõjaline tähtsus. Et läbi Punase nõo voolab Ida-Hiinast ülalpool Jangtse jõgi, said laevastikud hõlpsasti allavoolu sõita. Sellepärast on piirkonnas ajaloo vältel olnud paljude auahnete sõjaväelaste baasid ning Hiina valitsuste pelgupaigad.

Iseseisvaid riike on rajatud vähe. Niipea kui mõne Hiina dünastia võim kokku varises, olid sichuanlased alati esimeste seas, kes kasutasid segadust ära oma kuningriigi rajamiseks. Nii oli see aastal 24, kui Gongsun Shu laskis end Punakulmude ülestõusude ajal kutsuda Shu kuningaks. Tema võim kestis 36. aastani, mil Guangwudi (光武帝) selle kukutas.

Kui Kollaste Turbanite ülestõusust algas Hani dünastia langus, rajas Zhang Lu (张鲁) Sichuanis ja Shaanxi lõunaosas taoistliku teokraatia (186–216), mis põhines tema vanaisa Zhang Daolingi (张道陵) õpetusel.

Kui Hani riik kokku varises, rajas Liu Bei (刘备/劉備) 221 Shu riigi (Shu-Han; 蜀汉), mis oli üks Kolmevalitsusele nime andnud kolmest riigist. Shu riik on Sichuanis rajatud riikidest kuulsaim.

Shu riigi vallutas esimesena Jini dünastia (265–420) Hiina ühendamise käigus.

Tangi dünastia ajal oli seal Tiibeti-vastase võitluse tallermaa.

Lõuna-Songi dünastia (1127–1279) rajas koordineeritud kaitse mongoli Yuani dünastia vastu Sichuanis ja Xiangyangis, mis osutus edukaks, kui Möngke-khaan Sichuanis loomulikku surma suri. Lõpuks murti kaitseliin läbi. Selleks kasutati esimest korda ajaloos tulirelvi (kuus aastat kestnud Xiangyangi lahingu (Xiangyangi piiramise) ajal).

1930. aastatel olid Sichuani põhjapoolsed osad juba Hiina Kommunistliku Partei kontrolli all. Aastal 1935 läbis Sichuani Suur looderetk. Üks julgemaid aktsioone oli Ludingi silla vallutamine tormijooksuga.

Aastal 1936 oli Sichuanis suur põud, mis tõi kaasa näljahäda.

Pärast Wuhani vallutamist Jaapani vägede poolt viis Hiina Vabariik Chiang Kai-sheki (Jiang Jieshi juhtimisel) oma pealinna üle Chongqingi. Rohke pilvisus ja udud ei võimaldanud jaapanlastel Sichuani ja Chongqingi täpselt pommitada.

Aastal 1949 pärast Hiina Rahvavabariigi väljakuulutamist rajati Edelabüroo Sichuanis sündinud Deng Xiaopingi juhtimisel, et kindlustada Hiina KP võimu selles piirkonnas. Detsembril 1949 vallutasid kommunistid Chongqingi, mis oli Guomindangi viimane tugipunkt mandril.

Aastal 1975 sai Sichuani parteisekretäriks Zhao Ziyang, kes tegi esimesed turumajanduslikud reformid põllumajanduses.

Sichuani piirid on vimase 500 aasta jooksul jäänud suhteliselt muutumatuks. (Aastal 1955 liideti provintsiga siiski osa Xikangi provintsist.) Ent aastal 1997 moodustati Chongqingi linnast ja naaberlinnadest Fulingist ja Wanxian provintsitasandi linn Chongqing. Eesmärgiks oli forsseerida Hiina läänepiirkondade arengut ning koordineerida inimeste ümberasustamist Kolme Kuristiku tammi juurest.

Kultuur

Sichuani köök
Sichuani muusika

Turism

UNESCO maailmapärandi nimekirjas on

Dazu kivinikerdused
Qinchengi mägi (青城山; Qingchengshan)
Dujiangyani irrigatsioonisüsteem (都江堰, Dujiangyan)
Huanglong (黄龙)
Jiuzhaigou (九寨沟) org, Chengdust 440 km põhja pool asuv looduskaitseala, kus on joad ja vähemuste kultuur
Emei mägi (峨眉山; Emeishan), 165 km Chengdust edela pool, üks hiina budismi neljast pühast mäest, palju pühamuid ja Leshani Buddha kuju, palverändude sihtkoht; seal olevat õpetanud bodhisatva Samantabhadra
Leshani Buddha kuju (乐山大佛), suurim istuv Buddha kuju maailmas (kõrgus 71 m); aastatel 719–803 meisliga raiutud Mini jõe kaljule