Suur põgenemine

See artikkel on kodumaa sunnitud mahajätmisest; filmi kohta vaata artiklit Suur põgenemine (film).

Suur põgenemine oli massiline põgenemine sissetungiva Nõukogude Punaarmee eest Eestist 1944. aasta hilissuvel ja sügisel. Suurt põgenemist on nimetatud ka paadipõgenemiseks (sest mindi peamiselt meritsi, paatidega) ja põgenenuid paadipõgenikeks.

Eestist põgenes umbes 80 000 inimest^[1][2], kellest teel hukkus 6–9%.^[1] Põgenemise põhjus oli hirm – Nõukogude okupatsiooniaasta terror oli rahval veel värskelt meeles. Lahkuti omateada ajutiselt, mõneks kuuks või kõige enam aastaks. Kui aja möödudes sai selgeks, et tagasiteed enam ei ole, jäädi paikseks või asuti ümber uutele asukohamaadele üle maailma. Suuremad eestlaste kogukonnad kujunesid välja Rootsis, Ameerika Ühendriikides, Kanadas, Suurbritannias ja Austraalias.

Põgenemine algas juba augustis ja saavutas haripunkti 19.–23. septembril, kuid Saaremaalt läks laevu Saksamaale ning paate ja vanu rannasõidupurjekaid Rootsi veel oktoobri alguses. Põgenikke ja taanduvaid sõdureid lahkus Eestist ka maitsi, aga neistki osa pandi hiljem laevadele Kuramaa sadamates.^[3]

Põgenemisteekond oli ohtlik, sest käis sõjategevus, ent Nõukogude terrori eest pääsemise nimel olid inimesed valmis enda ja oma perekonna elu kaalule panema. Enamik paate oli ohtlikult ülekoormatud. Sageli jäi merel mootor seisma ja torm võis paadi vastu kaljusid puruks peksta. Kui palju paate pärale ei jõudnud ja merel kadunuks jäi, on praegu võimatu öelda.^[3] Põgenikke Saksamaale viinud laevadest hukkus kaks: 21. septembril Tallinnast lahkunud laatsaretlaev Moero ja 3. oktoobril Kuressaarest välja sõitnud mereväe õppelaev Nordstern. Esimese uputas Nõukogude lennukilt heidetud, teise allveelaevalt lastud torpeedo. Hukkus palju inimesi.^[3]

Ajalugu

Nõukogude vägede 1944. aasta suvine Narva pealetung lõppes linna vallutamisega 26. juulil ja sundis Saksa vägesid taanduma Tannenbergi kaitseliinile Vaivara Sinimägedes. Järgnenud erakordselt veristes Sinimägede lahingutes ei suutnud Leningradi rinde väed kaitseliini murda. Suutmata läbi murda Virumaal, alustas Punaarmee augustis Tartu pealetungi ja vallutas linna 25. augustil. Saksa armee ülemjuhatus otsustas Eesti maha jätta. Septembri teisel poolel alustasid sakslased oma vägede Eestist väljatõmbamist, sakslaste taandumisest võtsid osa ka eesti üksused.

Tekkinud interregnum'it ära kasutades püüdsid rahvuslikult meelestatud iseseisvuslased taastada Eesti riiklikku iseseisvust. 18. septembril 1944, kui Saksa okupatsiooniväed olid Eestist lahkumas, nimetas Peaminister Vabariigi Presidendi ülesandeis Jüri Uluots kehtiva põhiseaduse alusel ametisse Otto Tiefi valitsuse. Kuigi äsjaloodud valitsus deklareeris neutraalsust teises maailmasõjas, sai sinimustvalge lipp Pika Hermanni tornis lehvida vaid mõne päeva: 22. septembril okupeerisid Eesti pealinna Nõukogude Liidu väed. Vaid mõni tund enne seda, kui Punaarmee väeüksused Tallinna jõudsid, lahkusid pealinnast viimased valitsusliikmed.

Põgenemine Saksamaale

Põgenikevool Saksamaale algas suvel ja jõudis haripunkti septembris. Evakueeruti sõjaväe transpordilaevadel, mis väljusid Pärnust, Paldiskist ja Tallinnast. Tallinnast lahkusid viimased suured põgenikelaevad 20. ja 21. septembril ning mõned väikesed sõjalaevad, kuhu ka põgenikke peale võeti, veel 22. septembri hommikul.^[3] 21. septembri õhtupoolikul alustas viimane transpordilaevade karavan teed Tallinnast Gotenhafenisse Saksamaal. Konvoisse kuulusid RO-1, RO-22, Hamburg, Lappland, hospidallaev Moero jt.^[4] Järgmisel hommikul ründasid Nõukogude lennukid karavani. Pommitabamuse sai RO-22, kuid suutis omal jõul edasi sõita. Laeval oli 130 inimohvrit, nende hulgas 33 eestlast. Kell 11.45 sai pommitabamuse Moero ja vajus kümne minutiga põhja. Ohvrite arvu ei teata, räägiti, et peale sakslaste võis laevas olla 2500–3000 eestlast, nende hulgas palju haavatud eesti sõdureid. Lappland päästis Moero reisijatest 600–700 inimest. Saksamaale põgenes kokku umbes 40 000 eestlast.^[4]

Põgenemine Soome ja sealt Rootsi

Põgeneti peamiselt kalurimootorpaatide ja väiksemate laevadega. Soomlased abistasid Soome saabunud Eesti põgenikke. Pärast vaherahu sõlmimist Soome ja NSV Liidu vahel 19. septembril soovitati kõigil Eesti Vabariigi kodanikel Soomest lahkuda, sest NSV Liit käsitas eestlasi Nõukogude kodanikena ja nõudis neid tagasi. Eestlaste transpordi eest Soomest Rootsi hoolitses Soome kaitsepolitsei ohvitser Otto Kumenius. Korralduse selleks sai ta Soome peastaabi (Päämaja) luureosakonna ülema abilt kolonel Joel Svante Walldénilt. Põgenike kogunemiskohaks oli määratud Põhjalahe sadamalinn Rauma. Üks suurematest laevadest, mis Raumast 25. septembril teele asus, oli Venus, mille pardal oli 863 inimest. Põgenikke ootasid Rootsis abivalmis inimesed, soe toit ning majutamine rahvamajades ja kirikutes.^[4]

Mälestuse jäädvustamine

• 

  8. veebruar 1998 esietendus Merle Karusoo ja Katrin Saukase juhendamisel valminud dokumentaarium "Sügis 1944" Viljandi Kultuurikolledži üliõpilaste esituses. Lavastus koosnes osadest "Mere äärde põgenejate teekonnad" ja "Laatsaretlaeva Moero hukkumise lugu 22.09.1944".
• 22. oktoobril 2004 toimus Tartu Ülikooli Raamatukogu konverentsisaalis teaduskonverents "Suur põgenemine 1944. Eestlaste lahkumine läände ning selle mõjud", meenutamaks 60 aastat tagasi toimunud põgenemist läände.
• 2014. aastal korraldas VEMU/Eesti Õppetöö Keskus Torontos Kanadas kogumisvõistluse "70 aastat suurest põgenemisest" põgenike mälestuste, päevikute, kirjavahetuse, dokumentide, fotode ja põgenemisteekonna kaasa teinud esemete kogumiseks.^[5][6]
• 19. septembril 2014 toimus Okupatsioonide Muuseumis loengusarja "Ründed ja ränded" raames ajaloolase Andres Adamsoni loeng "Sundränded, küüditamised ja suur põgenemine".
• 13. juunist kuni 5. oktoobrini 2014 oli Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas näitus "1944: Mälupildid suurest põgenemisest". Kuraatorid Riina Reinvelt ja Maido Selgmäe, kunstnikud Liina Unt ja Katre Rohumaa.
• Haapsalus Rannarootsi muuseumi juures avati 20. septembril 2014 mälestusmärk 1944. aastal Eestist meritsi põgenenud rannarootslaste mälestuseks.
• 2021. avatud Suurpõgenemise mälestusmärk Puise külas Haapsalus

Vaata ka

• Atlandi harta
• Pagulane

Viited

Kirjandus

• Edgar Saar. Põgenemine Rootsi 1944. aasta hilissuvel ja sügisel. – Tuna nr 3 (2004), lk 65–78.
• Carl Göran Andrae. Rootsi ja suur põgenemine Eestist 1943–1944. Rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman. Tallinn: Olion, 2005. ISBN 9789985664148
• Suur põgenemine 1944. Eestlaste lahkumine läände ja selle mõjud. Toimetanud: Kaja Kumer-Haukanõmm, Tiit Rosenberg, Tiit Tammaru. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006 ISBN 9949113903 (Artiklite kogumik käsitleb ettekandeid 2004. aastal Tartus toimunud konverentsilt "Suur põgenemine 1944. Eestlaste lahkumine läände ja selle mõjud")
• Hellar Grabbi. Suur põgenemine: märkmeid, mõtteid mälestusi (1)-(5). Vaba Eesti Sõna (New York), 2006, 7. sept., nr 36, lk 10; 14. sept., nr 37, lk 10; 21. sept., nr 38, lk 10; 28. sept., nr 39, lk 10; Eesti Elu (Toronto) 2007, 30. märts, nr 13, lk 19; 5. apr., nr 14, lk 11–12; 13. apr., nr 15, lk 13; 11. mai, nr 19, lk 19; 25. mai, nr 21, lk 16.
• 17. november 2020 10:52, Maarja Merivoo-Parro, Doktoritöö uurib suure põgenemise väikeseid paate, err.ee (Mirja Arnshav 2020, De små båtarna och den stora flykten: Arkeologi i spåren av andra världskrigets baltiska flyktbåtar)

Välislingid

• Riina Reinvelt. Mäletades suurt põgenemist Värat nr 1, aprill 2014, lk 4.
• Eesti lugu: Paadipõgenemine Vikerraadio, 20.09.2014. (Räägib Tartu Ülikooli Välis-Eesti uuringute keskuse teadlane Kaja Kumer-Haukanõmm, saatejuht on Piret Kriivan)