Venemaa Keisririigi Sõjaministeerium

Venemaa Keisririigi Sõjaministeerium
Venemaa Keisririigi Sõjaministeeriumi vapp
Sõjaministeeriumi hoone Peterburis, 1890–1900
Asutatud 1815 – likvideeritud 1917
Eesmärk Venemaa Keisririigi riigikaitse organiseerimine
Peakorter Peterburi linn
Tegevuspiirkond Peterburi kubermang, Venemaa
Juhtkond Venemaa Keisririigi sõjaminister
Allorganisatsioonid Venemaa Keisririigi Kindralstaap
Töötajad 1 800

Venemaa Keisririigi Sõjaministeerium oli aastatel 1815 – 1917 Venemaa Keisririigi riigi- ja sõjalise kaitse riiklik keskkasutus, mida juhtis Venemaa sõjaminister.

Asutuse algaastatel oli selle nimetus Venemaa Keisririigi Maismaa Sõjajõudude Ministeerium (министерство военно-сухопутных сил (1802–1815), kuid aastal 1815 nimetati asutus Venemaa Keisririigi Sõjaministeeriumiks (Военное министерство), mis tegutses aastatel 1815–1917.

Sõjaministeerium oli Venemaa riigikaitsealast poliitikat elluviiv riigiasutus, reaalset sõjandusalast tegevust planeeriv ning teostav institutsioon oli Sõjaministeeriumi Kindralstaabi Peavalitsus ja hiljem Venemaa Keisririigi Sõjaministeeriumi Kindralstaap.

Juhid ja struktuur

  • 1802–1808 Sergei Vjazmitinov, Venemaa Keisririigi Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1808–1810 Aleksei Araktšejev, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1810–1812 Michael Andreas Barclay de Tolly, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1812–1815 Aleksei Gortšakov, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1815–1819 Pjotr Konovnitsõn, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1819–1823 Pjotr Möller-Zakomelski, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1823–1827 Aleksandr Tatištšev, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1827–1852 Aleksandr Tšernõšov, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1852–1856 Vassili Dolgorukov, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1856–1861 Nikolai Suhhozanet, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1861–1881 Dmitri Miljutin, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1882–1898 Pjotr Vannovski, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1898–1904 Aleksei Kuropatkin, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1904–1905 Viktor Sahharov, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1905–1909 Aleksander Rediger, vaata ka Rüdiger, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1909–1915 Vladimir Suhhomlinov, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 1915–1916 Aleksei Polivanov, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 15. märts 1916 – 3. jaanuar 1917 Dmitri Šuvajev, Sõjaministeeriumi sõjaminister;
  • 3. jaanuar 1. märts 1917 – Mihhail Beljajev, Sõjaministeeriumi sõjaminister.

Sõjaministeeriumi koosseis

  • Sõjanõukogu (Военный совет) (27.01.1812–1.09.1832 Sõjaministri Nõukogu; 1.09.1832–21.03.1918 Sõjaline nõukogu)
  • Sõjaministeeriumi Kantselei (8.09.1802–7.01.1803, Maavägede sõjaministri ajutine kantselei; 7.01.1803–27.01.1812, Maavägede ministri Departemang; 27.01.1812–15.12.1815, Sõjaministeeriumi Üldkantselei; 15.12.1815–1.05.1832, Sõjaministri ja Peastaabi kantselei; 1.05.1832–1918, Sõjaministeeriumi kantselei)
  • Sõjaministeeriumi maja majanduskomitee (1859–1918)
  • Sõjaministri juures asuv sekretäriteenistus (24.03.1900–7.05.1917, Sõjaministri juures asuv sekretäriteenistus; 7.05–30.08.1917, Sõjaministri kabinet; 30.08. – 11.1917, Kõrgema ülemjuhataja ja minister-eesistuja sõjakabinet)
  • Peastaap (27.01.1812–31.12.1865, Inspektsioonidepartemang; 31.12.1865 – 05.1918, Peastaap)
    • Peastaabi Kasakaosakond ( – 16.12.1857, Sõjaväeasunduste Departemangu Mitteregulaarvägede jaoskond; 16.12.1857 – 29.03.1867, Mitteregulaarvägede valitsus; 29.03.1867 – 27.10.1879, Mitteregulaarvägede Peavalitsus; 27.10.1879 – 16.09.1910, Kasakavägede Peavalitsus; 16.09.1910 – Peastaabi Kasakaosakond)
  • Kindralstaabi Peavalitsus (1827–1.05.1832, Kindralstaabi valitsus; 1.05.1832 – 27.09.1863, Kindralstaabi Departemang; 21.06.1905 – 8.03.1918, Kindralstaabi Peavalitsus)
  • Intendandi Peavalitsus (27.01.1812 – 11.08.1864, Proviandidepertemang ja komissariaadidepartemang; 11.08.1864 – 1918, Intendandi Peavalitsus)
  • Suurtükiväe Peavalitsus (27.01.1812 – 28.12.1862, Suurtükiväedepartemang; 28.12.1862 – 1918, Suurtükiväe Peavalitsus)
  • Sõjalis-tehniline Peavalitsus (28.01.1812 – 28.12.1862, Inseneridepartemang; 28.12.1862 – 20.12.1913, Sõjalis-tehniline Peavalitsus)
  • Sõjaliste õppeasutuste Peavalitsus (21.01.1863 – 02.1918)
  • Sõjavägede majutuskorralduse Peavalitsus (08.1912 – 1918)
  • Sõjalis-sanitaar Peavalitsus (27.01.1812 – 29.03.1867, Meditsiinidepartemang; 28.03.1867 – 22.12.1909, Sõjalis-meditsiiniline Peavalitsus; 22.12.1909 – 29.08.1918, Sõjalis-sanitaar Peavalitsus)
  • Sõjakohtu Peavalitsus (24.01.1797 – 27.01.1812, kindral-auditioraat; 27.01.1812 – 29.03.1867, Audiitordepartemang; 29.03.1867 – 1918, Sõjakohtu Peavalitsus)
  • Sõjaliste asunduste Departemang (25.03.1821 – 30.10.1826, Sõjaliste asunduste Üksikkorpuse Staap; 30.10.1826 – 1.05.1832, Sõjaliste asunduste TKK Peastaap; 1.05.1832 – 10.06.1835, Sõjaliste asunduste ajutine Depertemang; 10.06.1835 – 16.12.1857, Sõjaliste asunduste departemang)

Relvajõud

Venemaa keisririigi sõjajõud jagunesid:

Venemaa keisririigi maavägi

  • 1725. aastal oli Vene regulaararmees veidi üle 200 000 mehe (see oli 1,3% elanikkonnast).
  • 1764. aastal oli regulaararmees 226 000 meest (ehk 0,9% elanikkonnast).
  • 1801. aastal oli armees 380 000 meest (ehk 1% elanikkonnast).
  • 1850. aastal oli regulaararmees juba 1,1 miljonit meest (ehk 1,9% elanikkonnast).
  • 1897. aastal oli armee suurus 1,2 miljonit meest (ehk 0,9% elanikkonnast).
  • 1913. aastal oli regulaararmees (alalisväes) 1,3 miljonit meest (ehk 0,8% elanikkonnast).
Venemaa keisririigi alalisvägi koosnes 19. sajandi lõpuks regulaarvägedest ja mitteregulaarvägedest, milleks loeti kasakaväed ja mittevene elanikkonnast moodustatud miilitsaosad. Teenistustingimuste ja õiguste alusel jagunesid maaväed veel: kaardiväeks, nooreks kaardiväeks ja üldtingimustel teenivaks armeeks.
Venemaa keiserliku armee regulaarväed jagunesid
  1. Väliväed (Полевые (подвижные) войска):
    1. tegevväed (действующие войска)
    2. reservväed (резервные войска)
  2. Kohalikud väed (Местные войска):
    1. kindluste ja kindlustatud punktide garnisonid,
    2. Kohalikud ja konvoiteenistusväed,
    3. tagavaraväed
    4. õppeväeosad
    5. abi- ja tugiväeosad.
Väeliigid
 Pikemalt artiklis Venemaa keisririigi sõjaväelised auastmed

Kaardivägi

Venemaa keisririigi kaardivägi oli privilegeeritud ja keisri troonile kõige lähemal seisvad sõjaväeosad – polgud, mis tekkisid Peeter I ajal. Tsaari "mängupolkudest" formeeriti 17. sajandi lõpul kaks kaardiväepolku, mis said endale nimed Moskva-lähedaste külade järgi, kus nad "korteris olid": Preobraženskoje ja Semjonovskoje. Preobraženskoje polku loeti edaspidi keisririigi esipolguks. Tema esimene pataljon oli alati majutatud Peterburis Millionnaja tänavale, otse Talvepalee lähedusse. Mõlemad polgud said lahinguristsed 1700. aastal Narva all, kus ilmutasid suurt sõjalist vastupidavust: nad hoidsid kolm tundi kinni rootslaste rünnakut ja andsid ülejäänud vägedele võimaluse taganeda. Preobraženskoje, Semjonovskoje ja keisrinna Anna Ivanovna ajal rajatud kolmas, Izmailovo polk olid kaardiväeosade jalaväepolgud. Hiljem organiseeriti ka kaardiväe ratsa­polgud: ihukaardiväe ratsapolk (1730), ihukaardiväe husaarid ja ihukaardiväe kasakad (1796), kavalergardid (1800), ihukaardiväe ulaanid (1809). Kaardiväepolkude ja -allüksuste arv kasvas 1812. aasta isamaasõja ajal, 1813. aastal tekkis nn noorkaardivägi, s.o lahinguliste teenete eest kaardiväeosadeks ülendatud väeosad (ihukaardiväe grenaderipolk, Pavlovski polk jt).

Teenimine kaardiväes seostus vii­bimisega pealinnas Peterburis ja erines meeldivalt tavalisest sõjaväeteenistu­sest, ehkki oli märgatavalt kulukam, kuid teenistus kaardiväes võimaldas kahe teenistusastmeteklassi jagu edumaad võrreldes teenistusega teistes armeeväeliikides.

Venemaa Keisrikojale lähedalseisev kaardivägi osales aktiivset poliitika­elus, eriti 18. sajandil nii sagedaste paleepöörete puhul. Jelizaveta Petrovna kuulutas troonile tulles end kõikide kaardiväepolkude polkovnikuks, Preobraženskoje polgu esimese roodu aga, millel oli riigipöördes oma roll olnud, nimetas "ihukampaaniaks" (s.o ihukaitseroo­duks), tõstis kõik selle sõdurid aadliseisusse ja andis neile vapid, mille sümboolika kajastas nende panust riigipöördesse.

Sõjaväeringkonnad

Venemaa keisririigi tsentraliseeritud ja territoriaalsele põhimõttele vastav kaitsepiirkondade – sõjaväeringkondade süsteem loodi 19. sajandi teisel poolel sõjaminister Dmitri Miljutovi tehtud sõjaväereformi käigus. Kui reformile eelneval ajajärgul oli erinevate sõjaväeharude ja piirkondade juhtimine allutatud Romanovite dünastiasse kuuluvatele suurvürstidele ning ei allunud keisririigi sõjalisele kõrgemale juhile – sõjaministrile ja tema operatiivjuhtimikeskuse Kindralstaabi Pravalitsusele, siis pärast sõjalist reformi kavandati Venemaa Keisririigis maavägede baasil 15 sõjaväeringkonda, mille est vastutasid neid keisri poolt juhtima määratud sõjaväeringkondade juhatajad.

Sõjaväeringkondade kaart, 1913. aastal

1914. aastal, s.o I maailmasõja alguseks oli Venemaa Keisririigis 14 sõjaväeringkonda ja nendega võrdsustatud Doni väe oblastid:

Pärast Esimese maailmasõja algust moodustati ka:

  • Dvinski sõjaväeringkond
  • Minski sõjaväeringkond

Ajutiselt olid moodustatud ka:

  • Harkovi sõjaväeringkond, mis moodustati 1864. aastal ja 1888. aastal jagati Kiievi ja Moskva sõjaväeringkondade vahel
  • Ida-Siberi sõjaväeringkond – aastatel 1865–1884, mis aga jaotati Irkutski ja Amuuri sõjaväeringkonnaks;
  • Lääne-Siberi sõjaväeringkond, mis 1882, nimetati ümber Omski sõjaväeringkonnaks;
  • Orenburgi sõjaväeringkond, mis tegutses aastatel 1865–1881 ning liideti Kaasani sõjaväeringkonnaga;
  • Riia sõjaväeringkond, mis liideti 1870. aastal osaliselt Vilno ja osaliselt Peterburi sõjaväeringkonnaga;
  • Siberi sõjaväeringkond, mis tegutses aastatel 1899–1906 ühendatud Omski ja Irkutski sõjaväeringkonnana;
  • Soome sõjaväeringkond, mis moodustati 1864. aastal ja 1905. aastal liideti Peterburi sõjaväeringkonnaga.

Sõjaväeteenistus

Venemaa Keisririigi ohvitserkond

Viited