Denis Diderot

Denis Diderot

Sünniaeg	5. oktoober 1713 Langres
Surmaaeg	31. juuli 1784 (70-aastaselt) Pariis
Amet	filosoof, kirjanik
Lapsed	Angélique Diderot
Koduleht	http://www.denis-diderot.com
Autogramm

[muuda Wikidatas]

Denis Diderot (5. oktoober 1713 Prantsusmaa, Langres – 31. juuli 1784 Pariis) oli prantsuse filosoof ja kirjanik, entsüklopedist.

Diderot sündis käsitööliste suguvõsas. Tema vanaisa oli valmistanud söögiriistu, isa Didier Diderot (1685–1759) meditsiinitarbeid ja tema skalpellid olid kuulsad. Ema Angélique Vigneron (1677–1748) oli sündinud parkali peresse. Vanematele sündis 3 poega ja 4 tütart. Vanim laps, poeg, suri pisikesena ja Denis oli vanuselt järgmine laps. Ülejäänud lastest suri väiksena ainult teine tütar.

1751 asutas ta koos Jean le Rond d'Alembert'iga prantsuse esimese entsüklopeedia. Diderot oli selle peatoimetaja ja d'Alembert kaastoimetaja. See oli maailma esimene entsüklopeedia, millel oli palju nimekaid kaastöölisi. Entsüklopeedia ilmalik toon ja kriitiline suhtumine piiblisse, eriti selle imedesse pahandas nii ilmalikke kui vaimulikke võime. 1758 kanti Entsüklopeedia katoliku kiriku keelatud raamatute loendisse Index Librorum Prohibitorumisse ja 1759 keelustas selle ka Prantsusmaa valitsus, ehkki kumbagi keeldu ei järgitud rangelt. Paljud kaastöölised, sealhulgas d'Alembert, loobusid 1759 Entsüklopeediaga tegelemast ja Diderot jätkas kuni 1765. aastani peaaegu üksi, kirjutades Entsüklopeediasse 7 tuhat artiklit.

Diderot teised tuntumad teosed on "Rameau vennapoeg" ja "Fatalist Jacques ja tema isand". Mõlemad on ilmunud ka eesti keeles. Diderot' ülejäänud teosed peale Entsüklopeedia on kirjutatud põhiliselt 1740. aastatel.

Diderot oli kogu oma elu rahalistes raskustes. Need leevenesid märgatavalt 1766, kui Venemaa keisrinna Katariina II ostis Diderot' 3 tuhande köitelise raamatukogu 15 000 liivri eest ja kutsus ta enda õukonda Peterburisse, kus Diderot viibiski 1773–74 5 kuud.

Diderot abiellus 1743 Anne-Antoinette Championiga (1710–96). Neile sündis neli last, kellest mõlemad pojad ja vanem tütar surid väikelapsena, aga noorem tütar Marie Angélique Diderot (1753–1824) sai täiskasvanuks. Diderot polnud oma naisele truu ja tal oli palju armukesi, siiski kestis abielu tema surmani.

Teosed eesti keeles

"Nunn". Tõlkinud Ott Ojamaa – kogumikus "Usk ja mõistus", Eesti Raamat, Tallinn 1970, lk 37–60
Kirjad Sophie Vollandile. Tõlkinud Heete Sahkai; saatesõna: Marek Tamm – Vikerkaar 1999, nr 11/12, lk 74–99
"Rameau vennapoeg". Tõlkinud Andres Raudsepp – Akadeemia 2003, nr 3, lk 657–687; nr 4, lk 887–911; nr 5, lk 1101–1119; nr 6, lk 1321–1336
"Fatalist Jacques ja tema isand" (romaan). Tõlkinud ja järelsõna: Kristiina Ross. Varrak, Tallinn 2005
"Näitleja paradoks". Tõlkinud Mirjam Lepikult – Akadeemia 2006, nr 11, lk 2353–2371; nr 12, lk 2649–2684 (sisaldab lk 2654–2657 katkendit Molière'i näidendist "Armutusk"); 2007, nr 1, lk 121–145

Kirjandus

Franz Schiller, "Lääne-Euroopa uue aja kirjanduslugu", I köide. RK "Teaduslik kirjandus", Tartu 1941, lk 98–110
Villem Alttoa, "Denis Diderot. 250. sünnipäeva puhul" – Looming 1963, nr 10, lk 1584–87
"XVIII sajandi väliskirjandus". Valgus, Tallinn 1973, lk 275–290
Jan Blomstedt, "Diderot ja valgustatud süütunne". Soomekeelsest käsikirjast tõlkinud Joel Sang – Vikerkaar 1999, nr 11/12, lk 140–149
Marek Tamm, "Diderot – dialoogiline mõtleja" (järelsõna teosele "Rameau vennapoeg") – Akadeemia 2003, nr 6, lk 1337–1343
Tanel Lepsoo, ""Fatalist Jacques'i" lähedusest ja kaugusest, ajendatuna Kristiina Rossi tõlkest" – Vikerkaar 2006, nr 4/5, lk 200–205