Jüri Krjukov

Jüri Krjukov ja Lepo Sumera Miss Estonia 88 žüriis

Jüri Krjukov (5. september 1954 Tallinn – 18. oktoober 1997) oli eesti näitleja.

Ta lõpetas 1972. aastal Tallinna 7. Keskkooli ja 1976. aastal Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri 7. lennu, mida juhendas Voldemar Panso. Seejärel töötas Eesti Draamateatris näitlejana.

Üks tema tuntumaid rolle on Salomon Vesipruuli osa telelavastuses "Kuulsuse narrid". Esimene filmiroll oli filmis "Reisija "Ekvaatorilt"" (mis esilinastus 1. aprillil 1969) Gorki-nimelises Filmistuudios.

Iseloomustus

Jüri Krjukov oli särav, sarmikas, natuke pealiskaudne, äärmiselt temperamentne, vaimukas. Ta tegi kõike kirglikult, mängis kui ka pidas pidu, väga avatud natuur. Koolis oli lavastajate poolt väga nõutud ning ka Panso töötas temaga hea meelega, ta oli üks Panso lemmikuid. Musta huumori pooldaja, hiljem see mahenes. Pidas enda autoriteetideks ja õpetajateks esiteks Voldemar Pansot ning tema järel Helmi Tohvelmani ja Karl Aderit. Armastas rääkida anekdoote ning alati särada tähelepanu keskmes.[viide?]

Krjukov endast

Jüri Krjukov: „Olin lapsepõlvest peale väga püsimatu ning ka koolis pidid õpetajad mu püsimatut loomust kannatama. Kui ma näiteks nägin koolis mõnd maali või kui me käisime klassiga Ermitaažis, siis ma tahtsin kohe kunstnikuks saada. Ja ma käisin üheksa aastat kunstiringis. Kaheksa aastat laulsin poistekooris. Aga seda ma küll öelda ei või, et ma unistasin näitlejaks saamisest.“ [1]

Jüri Krjukov vastab küsimusele „Miks lavakas?“: „Olen tihti mõelnud, miks ma sinna läksin. Mitmed põhjused langesid kokku. Esiteks, sel ajal oli hirmus tähtis see keskkooli keskmine hinne – ma ei oleks kuhugi mujale sisse saanud; teiseks, meie ajal oli see popp, minu jaoks olid Kunstiinstituut ja lavakateeder nagu vabaduse kehastus. /.../ Vaimsus kätkeb endas vabadust ja... vastupidi. Ja seda oli tunda. Ma ei hakka siin seletama, et see oli vaimne opositsioon või midagi taolist. Kuigi, kui laias laastus võtta, siis kogu kultuur oli sel ajal vastupanukultuur, rahva vastupanu kultuur. Ja selle vastupanukultuuri keskused koolipoisi silmis olid lavakunstikateeder ja Eesti Riiklik Kunstiinstituut. Vähemalt Tallinnas.“

Jüri Krjukov: „Esimese kursuse lõpul ütles Grigori Kromanov ausalt välja, et tema võttis mu, Pansol olnud kahtlusi. Nii et venelased omavahel... /.../ Sinna kooli sattumine – see on nagu astumine ühest maailmast teise. Muidugi, ma ootasin teistsugust maailma, aga enne ei teadnud ma isegi, mida ma just ootasin. Keskkool, mis seljataha jäi, tundus nagu halb unenägu, Panso kool avas sootuks teistmoodi maailma, nii toreda ja huvitava maailma. Ja see, kes ma olin keskkooli ajal... praegu ma võtan seda juba filosoofilise rahuga, aga siis, teatrikoolis, tundus see mulle õudne, mis mees ma varem olin olnud. Üks näide. Mu ema mõtles, et olen lolliks läinud, kui ma paar-kolm aastat sain konsis kõrgendatud stippi. Ema kartis, et laps on peast segaseks läinud, sest kuidas saab olla, et alati kahemees, ja nüüd õpib. Aga esimese kursuse lõpul, kui sain erialas kolme miinuse, ütles ema: „Ma ütlesin sulle eile, et korda üle!“ Mina olin superrõõmus, et üldse koolist välja ei visatud.“

Kolleegid Krjukovist

Anne Paluver: Panso Jurat päris alguses eriti vastu ei võtnud. Hiljem küll. Aga Panso oli tark, väga tark. Jura oli ju andekas. Panso kõige parem omadus oligi see, nüüd ma võin tagantjärele seda öelda: kui Pansole keegi meeldis, siis Panso sõimas ta näo lõplikult täis! Ja kui keegi jättis ükskõikseks, siis Panso lihtsalt ei tegelenud temaga...

Jüri Krjukov kui universaalne näitleja

Roman Baskin: „Mis tegi ta väga heaks näitlejaks, suureks näitlejaks – ta kandis tükki, tema peale võis lavastuse rajada, mida ülivähestega riskid teha. See juba on midagi – näitleja, kes veab. Ta tajus väga hästi konteksti. See näitlejatundlikkus oli tal... Ikka üsna absoluutne kuulmine näitlemise peale. Ampluaa ei olnud talle probleem, ta võis küsida, mis tuuris lugu läheb ja...Proff, ütleme nii – kui see tänapäeval üldse midagi tähendab. Ta oli mees, kes valdas tehnikat. Ma ei tea, kus ta selle tehnika oli ära õppinud, aga igal juhul tehnikat ta oskas. Ei mänginud pimesi, et huugab niisama, nii nagu torust tuleb, või et on ainult emotsioonid. Ta teadis küll, mis ta tegi, kuskil seljaajus see tal istus, keegi ütles talle kogu aeg, kuidas see värk käib, ei olnud midagi hirmjuhuslikku... Talle meeldis inglise teater, nii sageli kui ta seal käis. Inglise kool on ju eriti tehnika peal, tehnika võib olla isegi läbi näha – ta pidas sellest lugu, seda oli märgata. See on ikka kihvt, kui juhtumisi keegi midagi oskab. Tema teadis, et näitleja on oma rolli režissöör – täisprofi tunnus!“ [2]

Helgi Sallo: „Ma olin ju Jüri Krjukovit draamalavastustes näinud ja mind alati tabas tema musikaalsus! Ma ei oska seda sõnadesse panna, aga tema tekstirollid olid ka kohutavalt musikaalsed, ta tajus hästi ära temporütmid ja pausid, kus laiendada, kus hääl vabaks lasta, rubato's... Alateadlikult ta tabas neid asju ikka lõpmata täpselt. Kui ta oleks instrumentalist olnud, ma arvan, et ta oleks ka väga suur kunstnik olnud. Ja kui nad Kibuspuuga siia „Estoniasse“ tulid, siis hirmsasti üllatas üks asi: lauljatel on alati probleem, et kui eelmängu ei ole, kuidas siis noot kätte saada; temal ei olnud üldse probleemi – lihtsalt võttis õhust, laulis, ja oligi õige. Kõik lauljad kes pärast samu osi mängisid, imestasid, et kuidas ta saab kohe pihta. Nii kui laulma hakkab, kohe õigest noodist! /.../ Ta rääkis teksti niimoodi, et tõesti just nüüd oli vaja muusikat juurde. Ja kui ta siis veel tantsima hakkas – mitte üheski kohas ei tekkinud kääre sinna vahele, et nüüd lõpetas näitemängu, nüüd hakkas laulma, nüüd tantsunumbrit esitama. Ideaalne žanri valdaja.[3]

Mait Malmsten: „... Aga Jüris oli väärikust. Eks tema oli muidugi oma legendaarseid tempe juba üksjagu teinud ka. Aga minu ajal seda väärikust, selgroogu tal vaieldamatult oli. Tema vaikimine oli teatri ruumides tihtipeale väga kõnekas, kui olid segased meeleolud või pöördelised ajad, nagu siis, pärast vabariigi taasiseseisvumist juhtus. Väga paljud räägivad, annavad endast igatpidi märku, aga sellest on palju vähem tolku kui õigel ajal vaikimine.[4]

Jüri Krjukovi näitlejatööd

  • Arnold Neggo, „Reisija „Ekvaatorilt““ – Ilmar. Režissöör Aleksandr Kurotškin. Gorki-nimeline Filmistuudio, 1969.
  • August Kitzberg, „Kosjasõit“ – Kägu, ajalehe „Vaatleja“ toimetuse liige. Lavastaja Ago-Endrik Kerge. Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VII lennu diplomilavastus (TRA Draamateater). Esietendus 26. oktoobril 1975.
  • Eduard Vilde, „Tabamata ime“ – Kirjanik Kõrend. Lavastaja Merle Karusoo. Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateedri VII lennu diplomilavastus (TRA Draamateater). Esietendus 30. detsembril 1975.
  • Friedebert Tuglas, „Oma päikese poole“ – Mees. Lavastaja Ago-Endrik Kerge. Eesti Televisiooni (ETV) telelavastus. Esietendus 14. novembril 1976.
  • Aleksandr Puškin, „Muinasjutt tsaar Saltaanist“ – esitaja koos Urmas Kibuspuuga. Režissöör Elvi Koppel. ETV "Luuleteater". Esietendus 8. jaanuaril 1977.
  • Zdenek Podskalsk, „Noore daami külaskäik“ – Mees. Lavastaja Ago-Endrik Kerge. TRA Draamateater. Esietendus 19. veebruaril 1977.
  • William Shakespeare, „Hamlet“ – Horatio, Hamleti sõber. Lavastaja Mikk Mikiver. TRA Draamateater. Esietendus 30. novembril 1978.
  • Anton Hansen Tammsaare / Heino Kulvere, „Ma armastasin sakslast“ – Oskar. Režissöör Heino Kulvere. Eesti Raadio kuuldemäng. Esietendus 29. märtsil 1979.
  • Priit Aimla, „Miks ka mitte“ – Jüri Krjukovi ja Urmas Kibuspuu teleshow. Lavastaja Eero Spriit, režissöör Toomas Lepp. ETV meelelahutussaade 31. detsembril 1979.
  • Jules Verne / Üleliidulise Raadio (ÜR) seade, „Viieteistkümne-aastane kapten“ – Madrus; Orja ostja. Režissöör Jüri Karindi. ER kuuldemäng. Esietendus 14. septembril 1980.
  • Aigar Vahemetsa, "Kaks päeva Viktor Kingissepa elust" – Viktor Kingissepp. Režissöör Tõnis Kask. Eesti Telefilm 1981 (kahes seerias). Esilinastus Kinomajas 12. veebruaril 1981; ETV-s 21. märtsil 1981.
  • Eduard Vilde, „Pisuhänd“ – Ludvig Sander, Vestmanni väimees, ehitusinsener. Lavastaja Ago-Endrik Kerge. ETV telelavastus. Esietendus 25. Aprillil 1981.
  • Lilli Promet, „Else, Teeba prints“ – Peter Hille (1854–1904), kirjanik; Franz Marc (1880–1916), maalija; Paul Lasker (1899–1927), Else poeg jt. Lavastaja Ago-Endrik Kerge. TRA Draamateater. Esietendus 9. märtsil 1982.
  • Pál Ábrahám, "Savoy ball" (Operett. Alfred Grünwaldi ja Fritz Löhner-Beda libreto, Ago-Endrik Kerge eestikeelne lavaredaktsioon.) – Mustafa Bei, Türgi saatkonna atašee. Lavastaja Ago-Endrik Kerge, RAT Estonia. Esietendus 13. mail 1982.
  • Eduard Bornhöhe / Terje Põder, Ago-Endrik Kerge,“Kuulsuse narrid“ (jutustuse „Tallinna narrid ja narrikesed“ põhjal) – Salomon Vesipruul. Lavastaja Ago-Endrik Kerge. ETV telelavastus (I osa „Kuulsuse narrid“, II osa „Narride narr“). Esietendus 16. oktoobril 1982.
  • Eduard Vilde / Ago-Endrik Kerge, „Tabamata ime“ – Leo Saalep, klaverikunstnik. Lavastaja Ago-Endrik Kerge. Telelavastus (kolmes osas). Esietendus 23. – 24. septembril 1983.
  • Daniel Katz, „Kolme peaga Buddha“ – Evert Skybala, endine konservatiivne poliitik. Lavastaja Aimo Hiltunen. Vanalinnastuudio. Esietendus 26. veebruaril 1984.
  • Vladislav Koržets, Helle Murdmaa, „Karoliine hõbelõng“ – Röövel. Režissöör Helle Murdmaa, „ Tallinnfilm“, 1984.
  • Paul-Eerik Rummo, „Kõrgemad kõrvad“ – Kuningas. Lavastaja Gunnar Kilgas. TRA Draamateater. Esietendus 29. detsembril 1985.
  • Oskar Luts, „Paunvere“ – Hans Rähn, külakoolmeister. Lavastaja Raivo Trass. TRA Draamateater. Esietendus 31. detsembril 1986.
  • Lembit Sibul, „Tipphuumor 1988“ – esineja. Lavastaja Lembit Sibul. Huumoriühenduse Aara estraadikava Linnahallis 27. detsembril 1988.
  • William Shakespeare, „Veneetsia kaupmees“ – Gratiano. Lavastaja Roman Baskin. Eesti Draamateater. Esietendus 23. Mail 1992.
  • Madis Kõiv, „Tagasitulek isa juurde“ – Tagasitulija. Lavastaja Priit Pedajas. Eesti Draamateater. Esietendus 31. jaanuaril 1993.
  • Jaan Kross / Hugo Ader, Vilja Palm, Andres Maimik, Anu Soolep, „Wikmani poisid“ – Hr. Sirkel. Lavastaja Vilja Palm. Eesti Televisiooni seriaal (kaheteistkümnes osas). Kavas ajavahemikul 1. jaanuar – 25. juuni 1995 (roll teises, neljandas, kuuendas, seitsmendas ja kaheteistkümnendas osas).
  • Liina Pihlak, „Muinasjutt kolmest kuningapojast“ – Kuningas. Lavastaja Karin Nurm. ETV telelavastus sarjast „Härra Lapsti lasteteater“. Esietendus 25. detsembril 1995.
  • Pierre Corneille, Mati Unt „Näitaja näitab ja vaataja vaatab ehk Illusioon“ – Matamore, kapteb. Lavastaja Mati Unt. Eesti Draamateater. Esietendus 14. aprillil 1996.
  • Henrik Ibsen, „Peer Gynt“ – Võõras (kõhn isik). Lavastaja Roman Baskin. Eesti Draamateater, Esietendus 19. jaanuaril 1997.
  • Ivan Menchell, „Kalmistuklubi“ – Ida mees (surnud). Lavastaja Ivo Eensalu. Eesti Draamateater. Esietendus 23. märtsil 1997.

Tunnustus

Isiklikku

Jüri oli peres teine poeg, tal oli 7 aastat vanem vend Oleg. Ema Maria (1. detsember 1910 – 17. august 1997) oli Jüri sündides 43-aastane. Ema töötas juuksurina. Teatriteadlane Reet Neimar on öelnud, et Jüri rääkis lavakunstikateedrisse sisse astudes oma emast ilusasti, hellusega, ilma igasuguse iroonia ja poosita. See oli noorte poiste seas küllalt erandlik suhtumine.

Isa Igor Krjukov (8. juuni 1907 – 25. veebruar 1955) suri, kui Jüri oli kõigest kuuekuune. Igori isa oli Aleksei Krjukov. Igor oli Eesti Vabariigi ajal käinud Tartu Ülikoolis, pärast sõda oli ta kommunist ja Ministrite Nõukogus teenistuskirjas, ta oli ministri asetäitja.

Vanem vend Oleg Krjukov (3. detsember 1947 – 14. detsember 1983) lõpetas Moskva Polügraafia Instituudi, töötas trükikojas, lõpuks oli koondise Eesti Trükitööstus peadirektor.

Jüri Krjukovi esimene abikaasa oli Urve Krjukov. Teine abikaasa oli Inge Krjukov. Nende poeg Aleksander Krjukov (sündinud 1982) on õppinud Tallinna 2. Keskkoolis ja pedagoogikaülikoolis raadiorežiid. Kolmas abikaasa Ülle Toming on laulja ja näitleja.[5]

Jüri Krjukov elas pea terve elu Tallinnas emakodus Vambola tänaval. Elu lõpupoole oli ta sunnitud kodu vahetama.

1996. aasta augustis avastas Jüri keele alt kühmu. Ta läks kurguarsti juurde ja tal diagnoositi stomatiit. Kaks nädalat määris ta kasvajat jodinooliga. Hiljem võetud proovitükk näitas siiski midagi muud – vähieelset seisundit. 18. oktoobril 1997 Jüri Krjukov suri. Ta oli vaid 43-aastane.

Maetud Tallinna Metsakalmistule, teatrirahva kvartalisse, kursusevend Urmas Kibuspuu lähedusse.

Viited

  1. ↑ „Tulipunkt“. Küsija Marje Lenk. – 30. novembril 1980
  2. ↑ Purje 2004: Lk 494–496
  3. ↑ Purje 2004: Lk 211
  4. ↑ Purje 2004: Lk 285
  5. ↑ Purje 2004: lk 27 – 51

Kirjandus

Välislingid

  • Jüri Krjukov andmekogus IMDb (inglise)
  • Kirsti Vainküla. “Kui palju oleks just praegu isalt küsida...”, Õhtuleht, 25. oktoober 2001
  • Kirsti Vainküla. Jüri Krjukovi lesk Ülle Toming: «Jüri oli mees, kes vääris mu armastust., Õhtuleht, 4. september 2004
  • Jaanus Kulli, Jüri Krjukov: kui juba, siis las lõpp olla kodus, õhtuleht.ee, 21. november 2015