Tiit Karuks

Tiit Karuks (sündinud 28. juunil 1946 Tallinnas) on eesti spordiajakirjanik.

Haridus

Ta on lõpetanud 1964. aastal Tallinna 2. Keskkooli ja 1970. aastal Tallinna Pedagoogilise Instituudi eesti filoloogia erialal.

1956. aastal astus Kalevi spordikooli, harrastas tennist, ujumist ja kergejõustikku.

Töökäik

  • 1970–1982 Eesti Raadio toimetaja
  • 1982–1991 Spordilehe toimetaja
  • 1991–1996 Eesti Raadio spordisaadete peatoimetaja
  • 1996–2003 Kuku raadio toimetaja
  • 2003–2004 Postimehe toimetaja
  • 2004–2012, august Vikerraadio spordisaadete peatoimetaja

Töö olümpiamängudel

Spordikommentaatorina on ta töötanud kaheksatel olümpiamängudel:

  • 1980 Moskva
  • 1992 Albertville ja Barcelona
  • 1994 Lillehammer
  • 1996 Atlanta
  • 2002 Salt Lake City
  • 2006 Torino
  • 2008 Peking

1980. aasta noorterahutused

22. septembril 1980 toimus Tallinna Kadrioru staadionil Eesti Televisiooni ja Eesti Raadio vaheline jalgpallimatš. Pärast jalgpalli pidid staadionil esinema ansambel Propeller ja Peeter Volkonski, kuid noorte meelestatust tajunud televisiooni- ja raadiojuhid otsustasid kontserdi ära jätta ning 7000-pealine publik sunniti lahkuma. See tekitas protesti ja kooliõpilaste seast hakkas kostma nõukogudevastaseid hüüdlauseid. Miilits vahistas 24 alaealist ja noorte protestilaine sai järjest suurema hoo sisse.[1],[2]

Tiit Karuks (koos Olav Osoliniga) oli selle kultuuriürituse peaorganisaator.[3]

„Minule heideti ette sanktsioneerimata üritust. Aga KGB magas selle ürituse totaalselt maha: meil lasti teha raadios ja teles reklaami, keegi ei sekkunud, aga pärast heideti ette, et poliitiliselt väär samm – mäng toimus 22. septembril, nii-öelda Tallinna vabastamise aastapäeval, aga me ei olnud sellele mõelnudki, sel õhtul oli staadion lihtsalt vaba.“

– Tiit Karuks (Eesti Naine 20.08.2015)

Karistuseks said nii Tiit Karuks kui ka ansambel Propeller eetrikeelu. On arvatud, et just sellest sündmusest on ajendatud Propelleri laul "Helinälg" ("Karuks istus vangitornis, aeg oli igav oota ..."), kuid tegelikult oli Peeter Volkonski need sõnad kirjutanud juba sama aasta maikuus.[4]

Samast üritusest ja toonastest noorterahutustest on juttu ka Tarmo Vahteri kirjutanud dokumentaalraamatus "Karuks istus vangitornis... 1980 – aasta, mis raputas Eestit" (Hea Lugu, 2015, 486 lk).[5]

Teoseid

  • 1995 – "Barcelona '92: XXV olümpiamängud". Koostaja Tiit Karuks. Olympia. Tallinn 1995.
  • 2020 – "Lend mitte eriti kõrgel. Noppeid (spordi)reporteri päevikust". Autor Tiit Karuks, toimetanud Lea Arme. Hea Lugu. Tallinn 2020.

Tunnustus

Liikmesus

  • Üliõpilasseltsi Liivika liige
  • 1991 Rahvusvahelise Spordiajakirjanike Liidu liige
  • 2012 Eesti Spordiajaloo Seltsi liige, auliige (2019)

Isiklikku

Tiit Karuks on abielus ja tal on kaks tütart.

Viited

  1. ↑ Raamatu "Karuks istus vangitornis... 1980 – aasta, mis raputas Eestit" tutvustus Rahva Raamatu koduleht. Vaadatud 22.08.2022.
  2. ↑ Siiri Rebane. Tiit Karuks kuulsast jalgpallimängust, vangitornist, spordist ja muusikast Eesti Naine / Delfi Lood, 20.08.2015.
  3. ↑ Siiri Rebane. Tiit Karuks kuulsast jalgpallimängust, vangitornist, spordist ja muusikast Eesti Naine / Delfi Lood, 20.08.2015.
  4. ↑ Siiri Rebane. Tiit Karuks kuulsast jalgpallimängust, vangitornist, spordist ja muusikast Eesti Naine / Delfi Lood, 20.08.2015.
  5. ↑ Raamat "Karuks istus vangitornis ..." E-kataloogis Ester. Vaadatud 22.08.2022.

Välislingid

  • Biograafia ESBL-is
  • Ajakirjanik Tiit Karuks: Ise küsin, ise vastan, Maaleht, 24. mai 2001
  • Ville Arike, Tiit Karuks – Uudmäega "ebaküpse" intervjuu teinud mees, Õhtuleht, 17. detsember 2007
  • Raadiohääl Tiit Karuks jäi tänasest pensionile, ERR, 31. august 2012
  • v
  • r

1990: Aksel Tiik (1921–2010) • 1991: Eugen Piisang (1917–2003) • 1992: Ruudi Toomsalu (1913–2002) • 1993: Oliver Puri (1925–2003) • 1994: Aime Pärnakivi (1935) • 1995: Juhan Mandre (1922–2008) • 1996: Ants Kala (1924–2011) • 1997: Vambola Remmel (1922–2015) • 1998: Heino Kask (1924–1999) • 1999: Johannes Nittim (1918–2006) • 1999: Arnold Vaiksaar (1929–2009) • 2001: Kaljo-Mihkel Johannes (1929–2010) • 2001: Valter Lenk (1929–2020) • 2002: Lembit Koik (1929–2017) • 2003: Juhan Maidlo (1930–2015) • 2004: Erlend Teemägi (1929) • 2005: Olaf Langsepp (1930) • 2006: Vello Viirsalu (1938–2011) • 2007: Nora Kutti (1922–2020) • 2008: Henn Saarmann (1934–2008) • 2009: Uno Aava (1928) • 2009: Paul Kuldkepp (1934–2020) • 2010: Aarand Roos (1940–2020) • 2011: Enn Mainla (1944) • 2012: Vello Lään (1937) • 2013: Linda Jaanson (1933) • 2014: Ille Palm (1937) • 2014: Tiit Lääne (1958) • 2015: Rein Järva (1945) • 2016: Valeri Maksimov (1949) • 2017: Merike Rõtova (1936) • 2018: Heldur Tuulemäe (1929) • 2019: Paavo Kivine (1939) • 2019: Tiit Karuks (1946) • 2021: Viive Reesar (1944) • 2021: Märt Ibrus (1949)