Vello Viirsalu

Vello Viirsalu (9. juuli 1938 Tallinn – 23. märts 2011 Tartu) oli eesti arst, sporditegelane ja spordiajaloolane.[1]

Haridus

1957. aastal lõpetas Rakvere 1. Keskkooli. 1963. aastal lõpetas Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonna gastroenteroloogia eriala arstina.[1][2]

Töö

Kõigepealt töötas arstina Missos.[3][4] 1967. aastast töötas arstina Erika haiglas (Tartu Rajooni Haigla nr 3). Hiljem radioloogina Tartu Ülikooli Kliinikumi onkoloogiahaiglas.[5]

Sporditegevus

Oli aastatel 1969–1977 Tartu orienteerumissektsiooni esimees, aastatel 1971–1973 Eesti NSV Orienteerumisspordi Föderatsiooni presiidiumi liige.[1]

Vabariikliku kategooria orienteerumiskohtunik (1976).[6]

1990. aastast Eesti Spordiajaloo Seltsi liige.

Tema orienteerumise ajaloo teemalisi artikleid ilmus ajalehes Spordileht ja ajakirjas Orienteeruja.

Tema artikleid meditsiini ajaloo kohta on avaldanud ajakirjad Hippokrates ja Akadeemia.

Artikleid

  • Heino Kask, Kalju Tiik, Vello Viirsalu. EOF XXV. Eesti NSV orienteerumissport 1959–1984. Tallinn, 1985
  • Vello Viirsalu. Tartu orienteerumissport läbi aegade. Tartu, 1987
  • Vello Viirsalu, Rein Ole. Celebration of the 70th year of Radiotheraphy at the University of Tartu – Erich Kuus (toimetaja). 1895-1995 - The Century of X-Rays. Tartu Ülikooli Toimetised, vihik 965. Tartu, 1993
  • Olavi Kärner, Vello Viirsalu. Eesti orienteerumiskoondise 40 aastat. Tõravere, 2000
  • Vello Viirsalu, Kaidi Oone, Ormar Lutsberg. Orienteerumine. Tallinn: Eesti Orienteerumisliit, 2001
  • Vello Viirsalu. Mõtisklusi kiiritusravi ja onkoloogia arenguteelt Tartus: Tartu Ülikooli Kliinikumi Hematoloogia-Onkoloogia Kliiniku ajaloost. Tartu-Nõo, 2002
  • Vello Viirsalu. Eesti orienteerumise sünd ja hiilgeaastad 1959–1970. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2006

Tunnustus

Viited

  1. ↑ 1,0 1,1 1,2 Eesti Spordi Biograafiline Leksikon. Viirsalu, Vello
  2. ↑ "Heidi-Ingrid Maaroos. Eesti esimene spetsialiseeritud gastroenteroloogia osakond Erikal. Eesti Arst 2010; 89(4):274−280" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2015. Vaadatud 16. veebruaril 2015.
  3. ↑ "Jaan Lukas. Urmo Kööbi: «Arsti kui kunstniku roll ei kao päriselt kunagi». Terviseleht". Originaali arhiivikoopia seisuga 16. veebruar 2015. Vaadatud 16. veebruaril 2015.
  4. ↑ "Ilmar Kask. Vello Viirsalu dilemmad ja paradoksid. Orienteeruja. 2001/2" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 16. veebruaril 2015.
  5. ↑ Anu Jõesaar. Tartu avas Balti riikide moodsaima vähiravikompleksi. Eesti Päevaleht, 27.01.1996
  6. ↑ "Tiiu Nittim. Vabariikliku kategooria kohtunikud orienteerumises" (PDF). Originaali (PDF) arhiivikoopia seisuga 24. september 2015. Vaadatud 16. veebruaril 2015.

Välislingid

  • Biograafia ESBL-is
  • Vello Viirsalu artiklid Eesti artiklite andmebaasis Index Scriptorum Estoniae
  • v
  • r

1990: Aksel Tiik (1921–2010) • 1991: Eugen Piisang (1917–2003) • 1992: Ruudi Toomsalu (1913–2002) • 1993: Oliver Puri (1925–2003) • 1994: Aime Pärnakivi (1935) • 1995: Juhan Mandre (1922–2008) • 1996: Ants Kala (1924–2011) • 1997: Vambola Remmel (1922–2015) • 1998: Heino Kask (1924–1999) • 1999: Johannes Nittim (1918–2006) • 1999: Arnold Vaiksaar (1929–2009) • 2001: Kaljo-Mihkel Johannes (1929–2010) • 2001: Valter Lenk (1929–2020) • 2002: Lembit Koik (1929–2017) • 2003: Juhan Maidlo (1930–2015) • 2004: Erlend Teemägi (1929) • 2005: Olaf Langsepp (1930) • 2006: Vello Viirsalu (1938–2011) • 2007: Nora Kutti (1922–2020) • 2008: Henn Saarmann (1934–2008) • 2009: Uno Aava (1928) • 2009: Paul Kuldkepp (1934–2020) • 2010: Aarand Roos (1940–2020) • 2011: Enn Mainla (1944) • 2012: Vello Lään (1937) • 2013: Linda Jaanson (1933) • 2014: Ille Palm (1937) • 2014: Tiit Lääne (1958) • 2015: Rein Järva (1945) • 2016: Valeri Maksimov (1949) • 2017: Merike Rõtova (1936) • 2018: Heldur Tuulemäe (1929) • 2019: Paavo Kivine (1939) • 2019: Tiit Karuks (1946) • 2021: Viive Reesar (1944) • 2021: Märt Ibrus (1949)