Ülo Vooglaid

Ülo Vooglaid (2018)
Ülo Vooglaid (2012)

Ülo Vooglaid (kuni 21. aprillini 1937 Ülo Bakhoff; sündinud 29. augustil 1935 Tallinnas) on eesti sotsiaalteadlane, haridustegelane ja poliitik.

Elulugu

Aastatel 1949–1953 õppis ta Haapsalu Pedagoogilises Koolis (1945–1950 Haapsalu Õpetajate Seminar) pedagoogikat, sealt edasi liikus ta praktikale Tilsi lastekodusse ning astus 1954. aastal Tartu Riiklikku Ülikooli, mille lõpetas 1960. aastal ajaloo erialal.[1] 1970. aastal kaitses ta NSV Liidu TA Konkreetsete Sotsiaalsete Uuringute Instituudis filosoofiakandidaadi kraadi väitekirjaga "Linna- ja rajoonilehe lugejaskonna sotsioloogilise ja sotsiaalpsühholoogilise uurimise kogemus".[2]

Ülo Vooglaid oli aastatel 1963–1965 ajalehe Edasi ajakirjanik. Aastatel 1965–1975 oli ta TRÜ õppejõud ning TRÜ sotsioloogia laboratooriumi asutaja ja teaduslik juhataja, kuid ta vallandati ja heideti NLKP-st välja, sest tema teadustöö tulemused polnud kooskõlas Eesti NSV juhtkonna ideoloogiliste taotlustega. Vooglaid töötas aastatel 1975–1977 Eesti NSV Kergetööstuse Ministeeriumi Töö ja Juhtimise Teadusliku Organiseerimise Keskuses ja aastatel 1977–1986 Eesti NSV Rahvamajanduse Juhtivate Töötajate ja Spetsialistide Kvalifikatsiooni Tõstmise Instituudis ning aastatel 1986–1989 Pirgu Arenduskeskuse juhatajana.[3].[1]

1989. aastal valiti Ülo Vooglaid NSV Liidu Rahvasaadikute Kongressi liikmeks ja temast sai NSV Liidu Ülemnõukogu liige ning samal ajal oli ta ka Eesti NSV Ametiühingute Kesknõukogu Teadusliku Uurimise Keskuse juhataja (aastatel 1989–1991). Aastal 1991 oli ta Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Arnold Rüütli nõunik, seejärel ENSV Valitsuse Teadusosakonna ja ka Valitsuse Vastupropaganda Osakonna juhataja, ta oli ka Eesti Kongressi ja Põhiseaduse Assamblee liige ning olnud saadik Riigikogu kolmes koosseisus fraktsioonis (1992–1996; 1996–1998; 2003 - 2004).[1]. Tema teadustöö teemadeks on olnud sotsiaalne kommunikatsioon, organisatsiooni- ja juhtimisteooria, sotsiaalse juhtimise ja iseregulatsiooni mehhanismid, innovatsiooniteooria ja -praktika, teadusmetodoloogia, andragoogika, haridusteooria ja haridusfilosoofia.[1]

Ta on olnud ka Rahvusraamatukogu nõukogu esimees ja Rahvusraamatukogu teadusnõukogu esimees. Rahvarinde korraldava toimkonna ja poliitikakomisjoni liige. Täiskasvanute koolitajate assotsiatsiooni ANDRAS asutajaliige ja juhatuse liige. Avatud Eesti Fondi asutajaliige. Eesti Euroopa Liikumise asutajaliige. Maapiirkonna noorte õppe edendamise sihtasutuse (Arno Tali Sihtkapitali) asutajaliige ja juhatuse liige. Eesti Rooma Klubi asutajate hulgas. Toompea Haridusseminari asutajaliige. Eesti Looduskaitse Seltsi ja Eesti Ajakirjanike Liidu auliige ning tegev veel mitmes organisatsioonis.[1]

Teoseid

  • Vooglaid, Ülo 1987. "Juhtimise ja valitsemise eetikast". // Vikerkaar, nr 4: 42–45; 5: 37–40; 6: 47–51; 7: 39–45; 8: 49–53.
  • Vooglaid, Ülo 2015. Aeg & Vaim: Mõtteid, arutlusi, esseid (koostaja Ivar Tröner).
  • Vooglaid, Ülo 2018. Sõna on Jõud. Raadio Ööülikoolis aastatel 2001-2017 peetud loengud (koostaja Ivar Tröner).
  • Vooglaid, Ülo 2019. Elanikust kodanikuks. Käsiraamat isemõtlejale.

Tunnustus

Karistused

1997. aastal mõistis Lääne-Viru maakohus Ülo Vooglaiule nelja-aastase tingimisi vabadusekaotuse kolmeaastase katseajaga 4. veebruaril 1997 Lääne-Virumaal Tallinna-Narva maantee 95. kilomeetril põhjustatud kahe hukkunuga liiklusõnnetuse eest. Narva poolt Tallinna sõitnud Vooglaiu juhitud Suzuki Swift kaldus tuisuvaalu läbides vastassuunavööndisse ja põrkas kokku vastu tulnud Mercedese kaubabussiga. Mercedeses olnud Keila Põhikooli direktor Kaja Saar ja koduloouurija Aino-Helene Valgma said kohapeal surma, Vooglaid pääses kergete vigastustega.[4]

Pere

Ülo Vooglaid elab Raplamaal Kohila vallas[5]. Tal on koos kasulastega 10 last, 22 lapselast ja 11 lapselapselast.[1] Tema tütar on Kati Kukk ja poegade seas on jurist ja ühiskonnategelane Varro Vooglaid. Tema abikaasa on Kersti Nigesen.

Viited

Tsitaadid Vikitsitaatides: Ülo Vooglaid
  1. 1,0 1,1 1,2 1,3 1,4 1,5 Raadio 2. Raadiosaade "Hallo, Kosmos!" (293. osa). "Ülo Vooglaid – elulised õppetunnid, I osa".
  2. Kultuurisõnumeid. Sirp ja Vasar, 29. mai 1970
  3. Eesti entsüklopeedia. 14. köide: Eesti elulood. Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus, 2000, lk 620.
  4. https://www.ohtuleht.ee/7821/kohus-moistis-eksriigikogulase-ulo-vooglaiu-suudi
  5. "Ülo Vooglaid põletas sillad" Kroonika, 13. november 2001

Välislingid

  • Sihtasutus Ülo Vooglaiu mõttepärand
  • Ülokool: ylokool.com
  • Ülo Vooglaiu loengud Ööülikoolis
  • Õppe edukus ja õppeedukus, 1997
  • Ülo Vooglaid: "Poliitika ja poliitiline tegevus" Riigikogu Toimetised, 2/2000
  • Ülo Vooglaid: "Võim – kõige raskem koorem" Riigikogu Toimetised, 6/2002
  • Ülo Vooglaid: "Miks ülikool on diplomitehas?" Eesti Päevaleht, 1. september 2006
  • Eliitülikool – eliidile või rahvale? – Kultuur ja Elu, 4/2008
  • Ülo Vooglaid – elulised õppetunnid. Raadiosaade sarjast "Halloo, kosmos", 26. jaanuar 2017
  • v
  • r

1924 August Kitzberg 1925 Eduard Vilde 1929 Anton Jürgenstein 1930 Mihkel Martna 1930 Jaan Tõnisson 1930 Georg-Eduard Luiga 1931 Mihkel Aitsam 1931 Eduard Hubel (Mait Metsanurk) • 1933 Hugo Raudsepp 1934 Paul Olak 1935 Jaan Tomp • 1936 Heinrich (Hendrik) Moorson • 1936 Peter Grünfeldt • 1997 Juhan Peegel 1997 Siegfried Veidenbaum • 1997 Heino Kersna 1999 Lembit Lauri 1999 Ivar Trikkel 1999 Lembit Koik 1999 Ester Spriit • 1999 Hamlet Tiits • 2000 Endel Sõerde 2001 Hugo Alter • 2002 Helju Vals 2002 Felix Leet (Lebbas) • 2002 Faivi Kljutshik • 2002 Rudolf Aller • 2004 Aado Slutsk 2005 Ene Pajula 2005 Ants Luik • 2005 Harri Treial • 2006 Eduard Tüür 2006 Endel Saar • 2006 Hille Tänavsuu 2007 Mari Tarand 2008 Viktor Salmre • 2008 Grete Naaber 2008 Ülo Vooglaid • 2008 Mati Talvik 2011 Ene Hion 2013 Sulev Uus • 2015 Asta Kiitam • 2015 Voldemar Lindström • 2016 Riina Eentalu 2016 Tiiu-Ann Salasoo 2018 Martin Viirand