Amartya Sen

Amartya Kumar Sen (sündinud 3. novembril 1933) on India päritolu majandusteadlane.

Seni uurimishuvide hulka kuuluvad heaoluökonoomika, ühiskondliku valiku teooria, majanduslik ja sotsiaalne õiglus ja näljahädade majanduslikud teooriad. Ta on kaasa aidanud arengumaade kodanike heaolu mõõtvate indeksite arendamisele, sealhulgas inimarengu indeksi loomisele. 1998. aastal sai ta heaoluökonoomika alase töö eest Nobeli majandusauhinna.

Sen on Harvardi Ülikooli majandusteaduse ja filosoofia professor. Samuti on ta seotud Oxfordi ja Cambridge'i Ülikooliga. Tema raamatuid tõlgitud rohkem kui 30 keelde.

Noorus ja haridus

Sen sündis Santiniketanis Lääne-Bengalis Indias. Ta isa oli Dhaka Ülikooli keemiaprofessor,^[1] kes pärast 1947. aastal toimunud moslemite ja hindude eraldamist kolis perega Lääne-Bengali ja töötas eri haridusasutustes.^[2]

Sen sai bakalaureusekraadi Indiast ja magistrikraadi 1956. aastal Cambridge'i Ülikooli Trinity College'ist. Trinitys õppides kohtus ta India majanduse nõukogude mudeli järgi (riigile kuuluv rasketööstus) kohandanud majandusteadlase Prasanta Chandra Mahalanobisega. Sen avaldas Mahalanobisele muljet ja tagasi Calcuttasse jõudnuna soovitas too hiilgavat Cambridge'i üliõpilast Lääne-Bengali haridusministrile Triguna Senile.

Pärast Trinity College'is doktorantuuri astumist võttis Sen õpingutest kaheks aastaks puhkuse ja naasis Indiasse. Triguna Sen määras 23-aastase doktorandi äsja Calcuttasse loodud Jadavpuri Ülikooli (India kõigi aegade noorimaks) professoriks ja majandusosakonna juhiks. Pärast kaht aastat Jadavpuris õpetamist naasis Sen Cambridge'i oma doktorikraadi tegema.

Tagasi Inglismaal, sai Sen Trinity College'ist stipendiumi, mis andis talle neljaks aastaks vabaduse tegelda sellega, mis talle meeldis. Varasem otsus filosoofiat õppida tuli kasuks tema hilisema uurimistöö juures. Sen on oma filosoofiaõpinguid kirjeldanud järgmiselt: "Õpingute laiendamine filosoofiat hõlmama polnud mulle oluline mitte vaid sellepärast, et mõned mu peamised majandusalased huvid on lähedaselt seotud filosoofiliste distsipliinidega (näiteks nii ühiskondliku valiku teooria kui ka ebavõrdsuse ja puuduse uurimine kasutavad matemaatilist loogikat ja toetuvad moraalifilosoofiale), kuid lisaks pakkus filosoofiaga tegelemine minu jaoks ka iseenesest suurt rahuldust".^[1]

Seni jaoks oli Cambridge nagu lahinguväli.^[1] Peeti ulatuslikke debatte, milles olid vastaspooltel Keynesi pooldajad ja neoklassikalise koolkonna pooldajad. Senil oli lähedasi kontakte mõlemal pool rindejoont asuvate majandusteadlaste seas. Trinity College, kus Sen õppis, oli nagu oaas, mis asus üldisest ebakõlast eemal. Samas, kuna Trinitys suhtuti ühiskondliku valiku teooriasse leigelt, pidi Sen oma doktoritööle teise teema valima. Seni doktoritöö "The Choice of Techniques" juhendajaks oli postkeinsiaan Joan Robinson.^[1] Quentin Skinneri väitel oli Sen Cambridge'is viibimise ajal salaühingu "Cambridge’i apostlid" (Cambridge Apostles) liige.^[3]

Professorikohad

• 1960–1961 oli Sen külalisprofessor MIT-is. Ta on olnud külalisprofessor ka California Ülikoolis, Berkeleys, Stanfordi Ülikoolis ja Cornellis.
• 1961–1972 oli ta professor Delhi Majanduskoolis (Delhi School of Economics). Seda aega peetakse õppeasutuse kuldseks perioodiks.
• 1972–1977 töötas Sen Londoni Majanduskoolis.
• 1977–1986 oli ta Oxfordi Ülikoolis majandusteaduse professor ja seejärel poliitökonoomia professor.
• 1986–1998 oli ta majandusprofessor Harvardi ülikoolis.
• 1998–2004 õpetas ta Cambridge'i Ülikooli Trinity College'is.
• 2004. aastal naasis Sen Harvardi ülikooli.

Uurimistöö

Ühiskondliku valiku teooria

Seni 1960. aastate lõpus ja 1970. aastate alguses kirjutatud artiklid aitasid kaasa ühiskondliku valiku teooria arenemisele. See teooria tõusis esile ameerika majandusteadlase Kenneth Arrow töödes, kes näitas, et kõik hääletusprotseduurid (olgu tegu lihthäältenamuse, kvalifitseeritud häälteenamuse või status quo'ga) lähevad paratamatult vastuollu mõne elementaarse demokraatliku normiga. Seni panus oli näidata, millistes tingimustes Arrow' võimatuse teoreem^[4] tõeks saab. Samuti rikastas ta ühiskondliku valiku teooriat tähelepanekutega majandusajaloo ja filosoofia valdkonnast.

Näljahädad

1981. aastal avaldas Sen raamatu "Poverty and Famines: an Essay on Entitlement and Deprivation", milles väitis, et näljahädad ei tulene mitte üksnes toidu puudusest, vaid ka toidu jagamise mehhanismides leiduvast ebavõrdsusest. Seni kohaselt kutsus Bengali näljahäda esile linnades toimunud majandusbuum, mis tõi kaasa toiduhindade tõusu. Selle tulemusel surid miljonid maapiirkondade inimesed nälga, kuna nende palgad ei suutnud toiduhinna tõusuga sammu pidada.^[5]

Seni huvi näljahäda teema vastu tulenes isiklikest kogemustest. Üheksa-aastase poisina nägi ta pealt 1943. aasta Bengali näljahäda, mis viis kolme miljoni inimese surmani. Sen on hiljem leidnud, et see suur eludekaotus oli tarbetu. Seni andmeil varustati Bengali tol ajal piisava toiduhulgaga, kuid paljudel lihttöölistel ei olnud piisavaid rahalisi vahendeid, et toidu hinnatõusu tingimustes süüa osta. Toidu hinna kallinemise põhjustas hulk tegureid nagu toidu varumine Briti sõjaväe tarbeks, paanikast ajendatud kokkuostmine, toiduvarude kuhjamine ja toiduhinnaga spekuleerimine, mis ühtlasi olid kõik seotud regioonis käiva sõjaga.

Raamatus "Poverty and Famines" näitas Sen, et paljudel mineviku näljahäda juhtudel toiduvarud oluliselt ei vähenenud. Näiteks kuigi Bengalis toodeti näljahäda-aastal vähem toitu kui eelmisel aastal, oli sealne toidukogus 1943. aastal siiski suurem kui mõnel muul varasemal aastal, mil näljahäda ometi ei olnud. Sen viitab seega mitmele ühiskondlikule ja majanduslikule tegurile, nagu palga ostujõu v'henemine, töötus, kallinevad toiduhinnad ja puudulik toidujaotussüsteem, mis viisid mõnede ühiskonnagruppide seas inimeste nälgasuremiseni.

Seni võimekusepõhine lähenemine (capabilities approach) keskendub positiivsele vabadusele (inimese tegelikule suutlikkusele keegi olla või midagi teha) samas kui majandusteadlaste seas on pigem levinud mittesekkumisele ja negatiivsele vabadusele rõhuvad lähenemised. Bengali näljahäda aegu oli maatöölistel negatiivne vabadus toitu osta aga paljud inimesed surid siiski nälga kuna neil ei olnud positiivset vabadust midagi ette võtta. Neil ei olnud toimivat ligipääsu toidule ega võimekust surmast pääseda.

Inimarengu aruanne

Lisaks näljahädade põhjuste uurimisele on Seni arenguökonoomika valdkonda jääv uurimistöö kaasa aidanud inimarengu aruande koostamisele.^[6] Selles iga-aastases väljaandes reastatakse riike majanduslike ja ühiskondlike näitajate põhjal. Seni ja teiste ühiskondliku valiku teoreetikute tööd kasutatakse vaesuse ja ebavõrdsuse mõõtmisel.

Võimekusepõhine lähenemine

Seni olulisimaks panuseks arenguökonoomikasse peetakse tema 'võimekuse' mõistet, mida ta selgitab artiklis "Equality of What?".^[7] Ta väidab, et valitsuste mõõdupuuks peaks olema nende kodanike reaalsed võimekused. Kui terminite tähendused on mitmetimõistetavad, sõidab ülaltpoolt sisseviidav areng inimõigustest üle (kas 'õigus' on miski, mis tuleb tagada, või miski, mida ei ole võimalik ära võtta?). Näiteks Ameerika Ühendriikide kodanikel on hüpoteetiline "õigus" hääletada. Seni jaoks on see suhteliselt tühi mõiste. Et kodanikel oleks võimekus hääletada, tuleb kõigepealt tagada nende toimimis- ja olemisviisid (functionings). Neid toimimisviise võib mõista väga laialt (nt hariduse kättesaadavus), aga ka kitsalt (nt transport valimisjaoskonda). Vaid pärast taoliste tõkete eemaldamist saab öelda, et kodanik tegutseb tulenevalt isiklikest valikutest. Iga ühiskond ise otsustab, millised on miinimumvõimekused, mida see ühiskond garanteerib.

Sugudevaheline ebavõrdsus ja suremus

Ajakirjas The New York Review of Books ilmus Senilt vastuoluline artikkel "More Than 100 Million Women Are Missing", milles ta analüüsis sugudevahelise ebavõrdsuse mõju inimeste suremusele arengumaades, eriti Aasias.^[8]

Sen pakkus välja selgituse, miks Indias ja Hiinas on naisi vähem kui mehi vaatamata sellele, et läänes ja ka vaestes, meditsiiniliselt kallutamata riikides elavad naised meestest kauem ja neid on elanikkonnas meestest veidi rohkem. Seni väitel põhjustab vildaka suhtarvu see, et hiina ja india poisid saavad paremat meditsiinilist ravi ja neile võimaldatakse lapsepõlves paremaid võimalusi. Samuti tehakse neis riikides soopõhiseid aborte.

Teised uurimused, näiteks Emily Osteri oma, on väitnud, et Sen hindab olukorda üle.^[9] Oster on hiljem mõningaid oma järeldusi korrigeerinud.

Heaoluökonoomika

Heaoluökonoomika ülesandeks on anda hinnang sellele, millist mõju majanduspoliitika ühiskonnaliikmete heaolule avaldab. Seni, kes oma karjääri taoliste teemade uurimisele pühendas, on nimetatud "oma ameti südametunnistuseks". Tema mõjukas monograafia "Collective Choice and Social Welfare" (1979) inspireeris uurijaid pöörama tähelepanu inimeste elementaarsele heaolule. Sen käsitles seal indiviidi õiguste (sh liberaalse paradoksi), õigluse ja võrdsuse, enamuse valitsemise ja indiviidide kohta käiva info olemasolu teemasid. Seni vaesuse mõõtmiseks välja töötatud meetodid on andnud kasulikku teavet vaeste inimeste majanduslike tingimuste parandamiseks.

Seni töö on mõjutanud valitsusi ja rahvusvahelistele toidukriisidega tegelevaid organisatsioone. Ta vaated on julgustanud poliitikakujundajaid pöörama tähelepanu lisaks vahetute kannatuste leevendamisele ka viisidele, kuidas vaestele kaotatud sissetulekuid asendada (nt avaliku sektori tööprojektid ja toiduhinna stabiilsel tasemel hoidmine). Seni kohaselt ei tule toimivates demokraatiates näljahädasid ette, kuna sealsed juhid peavad reageerima kodanike nõudmistele. Sen usub, et majanduskasvu eeltingimuseks on sotsiaalsed reformid, näiteks hariduse ja tervishoiu parandamine.

Õiglusteooria

2009. aastal avaldatud raamatus "The Idea of Justice" tuli Sen välja oma õiglusteooriaga, mida ta näeb alternatiivina John Rawlsi ja John Harsanyi õiglusteooriatele.^[10] Erinevalt varasematest õigluse teoreetikutest Immanuel Kantist, Jean-Jacques Rousseaust ja David Hume’ist ning inspireerituna Adam Smithi ja Mary Wollstonecrafti filosoofilistest töödest, pakkus Sen välja võrdleva ja elluviimisele orienteeritud teooria (transtsendentaalse või institutsioonilise teooria asemel). Sellegipoolest leiab ta, et institutsioonid ja protsessid on olulised. Alternatiivina Rawlsi teadmatuse loorile (veil of ignorance) keskendub Seni õiglusteooria mõtteeksperiment erapooletule pealtvaatajale (impartial spectator). Samuti rõhutas ta eri riikidele õiglusealase hinnangu andmisel avaliku arutelu olulisust ja tähelepanu pööramist võimekustele, sh universaalsetele inimõigustele.

Isiklikku

Sen on kolmandat korda abielus ja tal on kahest esimesest abielust kokku neli last. Tal on maja Cambridge’is Massachusettsis, kuid talvepuhkuse veedab ta oma kodus Santiniketanis Lääne-Bengalis. Kui Senilt kord lõõgastumise kohta küsiti, vastas ta: "Ma loen palju ja mulle meeldib inimestega vaielda."^[11] Seni on nimetatud "majandusteaduse ema Teresaks",^[11] kuid ta on selle võrdluse tagasi lükanud, öeldes, et tema eluviisiks ei ole pühendumine eneseohverdusele. Sen on ateist.

Valik kirjatöid

• 1960 – "Choice of Techniques".
• 1962 – "An Aspect of Indian Agriculture", Economic Weekly, v. 14.
• 1970a – "The Impossibility of a Paretian Liberal", Journal of Political Economy, 78(1), pp. 152–157.
• 1970b – "Collective Choice and Social Welfare", Holden-Day; Elsevier, 1984 väikeste muudatustega.
• 1973 – "On Economic Inequality", New York, Norton. 1997 laiendatud versioon.
• 1976 – "Poverty: An Ordinal Approach to Measurement", Econometrica, 44(2), pp. 219–231
• 1980 – ""Equality of What?" The Tanner Lectures on Human Values", v. 1, pp. 197–220. Utah U.P. and Cambridge U.P.
• 1981 – "Poverty and Famines: An Essay on Entitlements and Deprivation", Oxford, Clarendon Press.
• 1982 – "Choice, Welfare and Measurement", Harvard U.P. and Oxford, Basil Blackwell.
• 1984 – "Resources, Values, and Development", Harvard University Press. Uus trükk 1997
• 1985a – "1999. Commodities and Capabilities", Elsevier, Oxford.
• 1986a – "Food Economics and Entitlements", Helsinki, Wider Working Paper 1.
• 1986b – ""Social Choice Theory" Handbook of Mathematical Economics", v. 3, ch. 2, pp. 1073–1181.
• 1987 – "On Ethics and Economics", Oxford, Basil Blackwell.
• 1989 – "Hunger and Public Action", toimetas koos Jean Drèze'iga, Oxford: Clarendon Press.
• 1990 – "More Than 100 Million Women Are Missing". New York Review of Books.
• 1992 – "Inequality Reexamined", Harvard U.P. and Oxford U.P.
• 1992 – "Equality of Capacity"
• 1993 – "The Quality of Life", toimetas koos Martha Nussbaumiga, Oxford: Clarendon Press.
• 1995 – "India: Economic Development and Social Opportunity", koos Jean Drèze'ga.
• 1997 – "Social Choice Re-Examined", toimetas koos Kenneth J. Arrow ja Kotaro Suzumuraga, 2 vol., Palgrave Macmillan.
• 1998 – "The Possibility of Social Choice", Nobeli loeng
• 1999a – "Reason Before Identity", Oxford, Oxford University Press,
• 1999b – "Development as Freedom", Oxford, Oxford University Press. Review in Asia Times.
• 2000 – "Freedom, Rationality, and Social Choice: The Arrow Lectures and Other Essays".
• 2002 – "Rationality and Freedom", Harvard, Belknap Press.
• 2002–2011. "Handbook of Social Choice and Welfare", toimetas koos Kenneth Arrow and Kotaro Suzumuraga, Elsevier.
• 2005 – "The Argumentative Indian", London: Allen Lane.
• 2005 – "The Three R's of Reform, Economic and Political Weekly", 40(19), pp. 1971–1974,
• 2006 – "Identity and Violence: The Illusion of Destiny (Issues of Our Time)", New York, W. W. Norton.
• 2007 – "Imperial Illusions: India, Britain, and the Wrong Lessons", The New Republic, 31 detsember.
• 2008a – "justice", The New Palgrave Dictionary of Economics, 2. trükk.
• 2008b – "social choice", The New Palgrave Dictionary of Economics, 2. trükk.
• 2009 – "The Idea of Justice", Harvard University Press & Allen Lane.
• 2010 – "Mismeasuring Our Lives: Why GDP Doesn't Add Up", koos Joseph E. Stiglitzi ja Jean-Paul Fitoussiga. ISBN 978-1-59558-519-6.
• 2011 – "Peace and Democratic Society". Cambridge: Open Book Publishers.
• 2013 – "An Uncertain Glory: India and its Contradictions"

Eesti keeles

• "Kapitalismist pärast kriise". Postimees – AK 4. aprill 2009, lk 2–3
• "Vastuoluline India". Maailm 2006, ISSN 1736-3292, 2005, lk 82

Viited

Nobeli majandusauhinna laureaadid

1969 Frisch, Tinbergen • 1970 Samuelson • 1971 Kuznets • 1972 Hicks, Arrow • 1973 Leontief • 1974 Myrdal, Hayek • 1975 Kantorovitš, Koopmans • 1976 Friedman • 1977 Ohlin, Meade • 1978 Simon • 1979 Schultz, Lewis • 1980 Klein • 1981 Tobin • 1982 Stigler • 1983 Debreu • 1984 Stone • 1985 Modigliani • 1986 Buchanan • 1987 Solow • 1988 Allais • 1989 Haavelmo • 1990 Markowitz, Miller, Sharpe • 1991 Coase • 1992 Becker • 1993 Fogel, North • 1994 Selten, Nash, Harsanyi • 1995 Lucas • 1996 Mirrlees, Vickrey • 1997 Merton, Scholes • 1998 Sen • 1999 Mundell • 2000 Heckman, McFadden • 2001 Akerlof, Spence, Stiglitz • 2002 Kahneman, Smith • 2003 Engle, Granger • 2004 Kydland, Prescott • 2005 Aumann, Schelling • 2006 Phelps • 2007 Hurwicz, Maskin, Myerson • 2008 Krugman • 2009 Ostrom, Williamson • 2010 Diamond, Mortensen, Pissarides • 2011 Sargent, Sims • 2012 Roth, Shapley • 2013 Fama, Hansen, Shiller • 2014 Tirole • 2015 Deaton • 2016 Hart, Holmström • 2017 Thaler • 2018 Nordhaus, Romer • 2019 Banerjee, Duflo, Kremer  • 2020 Milgrom, Wilson  • 2021 Card, Angrist, Imbens  • 2022 Bernanke, Diamond, Dybvig; 2023 Goldin