Johannes Aavik

See artikkel räägib keeleteadlasest; politseiniku kohta vaata artiklit Johannes Aavik (politseinik).

Johannes Aavik (26. november (vkj) / 8. detsember 1880 Randvere küla, Laimjala vald, Saaremaa – 18. märts 1973 Stockholm) oli eesti keeleteadlane.

Elulugu

Johannes Aavik sündis Laimjala vallakirjutaja Mihkel Aaviku (1844–1909) pojana. Tema isa vend, Kuressaare kaupmees Jakob Aavik (Joosep Aaviku isa), ostis Mihklile Kuressaarde maja. Johannes Aaviku isa asus sinna elama koos abikaasa Ann Aaviku (1849–1918) ning laste Aadu, Liisi ja Juuliga. Johannes Aavik elas oma vanematekodus Kuressaare Poeglaste Gümnaasiumi õpilasena aastatel 1898–1902 ja hiljem, aastatel 1919–1926, samas (kuid siis juba Saaremaa Eesti Segagümnaasiumius ja alates 1922. aastast Saaremaa Ühisgümnaasiumis) eesti keele õpetajana töötades.

Kuressaare gümnaasiumis sai alguse Aaviku huvi emakeele vastu, samuti alustas ta seal prantsuse ja ladina keele õppimist. Keeleõpinguid jätkas ta Tartu Ülikoolis, Nižõni Ajaloo- ja Filoloogiainstituudis ja Helsingi Ülikoolis. Viimase lõpetas ta filoloogiakandidaadi kraadiga.

Johannes Aavik töötas hiljem keeleõpetajana Jaltas, Tartus, Kuressaares. Ta töötas ka Postimehe toimetuses. Aastail 1926–1934 oli ta gümnaasiumiõpetaja ja Tartu Ülikooli eesti keele lektor, 1934. aastast haridusnõunik (koolide peainspektor), 1940–1941 kirjastuses toimetaja.

Alates sügisest 1940 elas Aavik Nõmmel. 1944. aastal põgenes ta Rootsi, kus tegutses Stockholmis arhiivitöötaja, tõlkija ning keeleartiklite ja kooliraamatute autorina. Aastail 1960–1962 oli ta Rootsi Eestlaste Esinduse esinduskogu liige (valiti 2086 häälega). Ta suri Stockholmis ja maeti sealsele Metsakalmistule.

Haridus

1894–1902 Kuressaare Poeglaste Gümnaasium
1902–1903 Tartu Ülikooli ajaloo-keeleteaduskond
1903–1905 Nižõni Ajaloo- ja Filoloogiainstituut
1906–1910 Helsingi Ülikool, lõpetas filoloogiakandidaadina (arvestati 1920. aastal ümber filoloogiamagistriks)

Töökohad

1910–1911 Jalta Aleksandri gümnaasiumi prantsuse keele õpetaja
1912–1914 Postimehe toimetuse liige
1914–1920 Tartu Kommertskooli õpetaja
1919–1922 Tartu Ülikooli eradotsent
1920–1926 Saaremaa Ühisgümnaasiumi õpetaja
1926–1933 Tartu Ülikooli eesti keele lektor
1926–1933 Tartu Tütarlaste Gümnaasiumi ja Tartu Poeglaste Gümnaasiumi õpetaja
1933–1937 Tartu Ülikooli eradotsent
1938–1940 Tartu Ülikooli dotsent
1934–1940 Haridus- ja Sotsiaalministeeriumi nõunik, koolide peainspektor
1940–1941 kirjastuse toimetaja
1944–1945 Uppsala Ülikooli assistent
1945–1952 Stockholmi Ülikooli assistent
1952–1955 Rootsi riigi stipendiaat

Looming

Aavikule kuulub tähelepanuväärne koht eesti tänapäeva kirjakeele kujundamises. 1912. aastal algatas ta keeleuuendusliikumise; oma programmi põhiteesid esitas ta artiklis "Tuleviku Eesti-keel" ("Noor-Eesti" IV albumis). Aavik propageeris kirjakeele forsseeritud arendamist ja keele ilu printsiipi ning sellega esindas ta keelekorralduse radikaalsemat suunda. 1912–1925 esitatud uuendusettepanekud sõnavara rikastamise, morfoloogia (i-mitmus, i-superlatiiv jpm) ning süntaksi eestipärastamise kohta leidsid rohkem poolehoidu kui tema hilisemad soovitused. Aavik tõi kirjakeelde arvukalt laensõnu (eeskätt soome keelest), murdesõnu ja uudistuletisi, tema kunstlikult loodud uutest tüvisõnadest on eesti keele põhisõnavara hulka jõudnud umbes 30 (näiteks relv, veenduma, embama, evima, laip, mõrv, roim, laup, lünk, meenutama). Ortograafias soovitas Aavik võtta saksapärase ü asemel kasutusele soomepärane y.

Aavik propageeris oma ettepanekuid brošüürides ja artiklites, loengute ja ettekannetega, kasutas uusi sõnu ja vorme ilukirjanduslikes tõlgetes soome, prantsuse ja inglise keelest (Juhani Aho, Guy de Maupassant, Paul Bourget, Edgar Allan Poe jt). Ta toimetas ajakirju Keeleline Kuukiri (1914–1916) ja Keeleuuendus (1925–1926), avaldas "Uute sõnade sõnastiku" (1919), "Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastiku" (1921), "Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924) ning "Eesti õigekeelsuse õpiku ja grammatika" (1936). Ta oli üks aktiivsemaid Noor-Eesti liikmeid, selle rühmituse albumites ilmusid tema keele- ja kirjandusartiklid, tõlked, värsikatsetused ja 1909. aastal estetistliku programmiga esseelaadne jutustus "Ruth" (varjunime J. Randvere all). Ta on avaldanud kriitilis-poleemilised tööd "Eesti luule viletsused" (1915), "Puudused uuemas eesti luules" (1922), saatesõnu tõlketeostele ja käsitlusi rahvaluulest. Välismaal tõlkis ta peamiselt soome (Aino Kallas) ja vene (Ivan Turgenev) kirjandust.

Teoseid

"Eesti kirjakeele täiendamise abinõudest" (1905)
J. Randvere. "Ruth". Käsikiri prantsuse keeles 1908; trükis eesti keeles autori tõlkes 1909
J. Randvere. "Ruth". Lühendanud ja eessõna Mati Unt; kujundanud Ruth Huimerind, Jüri Lõun, Anneliis Aunapuu. Johannes Aaviku Selts. Tallinn 2000
"J. Randvere "Ruth" 19.–20. sajandi vahetuse kultuuris" (artiklid). Koostaja Mirjam Hinrikus. Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, Tallinn 2006
"Keele kaunima kõlavuse poole". Eesti Kirjandus 1912, lk 451–484
"Eesti rahvusliku suurteose keel" (1914)
"Eesti kirjakeelse stiili arenemise järgud". Noor-Eesti V, Tartu 1915, lk 216–229
"Eesti luule viletsused" (1915)
"Keel ja kirjandus" koguteoses "Sõna". Tartu 1918, lk 72–78
"Uute sõnade sõnastik" (1919)
"Uute ja vähem tuntud sõnade sõnastik" (1921)
"Puudused uuemas eesti luules". Eesti Kirjandus nr 7–12/ 1921; 1–3, 5, 7, 8, 9/ 1922
"Puudused uuemas eesti luules" (1922)
"Vastuväited Vasso Silla värsiehituse reformi asjus". Eesti Kirjandus nr 7/ 1923
"Keeleuuenduse äärmised võimalused" (1924)
"Keeleuuenduse praegune seisukord ja väljavaated". Looming nr 3/ 1927
"Kirjanduslik ühekülgsus". Olion nr 5/ 1930
"Eesti keele labastamise vastu". Looming nr 8/ 1931
"Kuidas suhtuda "Kalevipojale"" (1933)
"Eesti õigekeelsuse õpik ja grammatika" (1936)
"Keeleuuendus, keelevead, keelehalbused". Looming nr 6, 7/ 1936
"Võõrsõnad ja halb purism". Looming nr 9/ 1937
"Õpetus uute sõnade loomiseks". Uus Eesti nr 295, 27. oktoober 1938, lk 6
"Rahvustunde nõrkusest Eestis" (eri aastate kirjutisi; saatesõna: Rein Kruus). Loomingu Raamatukogu 50/1988

2003. aastal avaldati ajakirjas Looming katkendeid Aaviku päevikutest, mis heidavad valgust tema isiksusele
"Keeleuuenduse lõpmatu kurv" (Anu Lambi lavakava Aaviku tekstide põhjal). Loomingu Raamatukogu 35/ 2006
"Ideepe. Johannes Aaviku ideede päevik". Koostaja ja peatoimetaja Helgi Vihma. 2010

Tunnustus

1938 – Valgetähe III klassi teenetemärk
1940 – Eesti Kirjanduse Seltsi auliige^[1]

Mälestuse jäädvustamine

19. juunil 1992 avati Johannes Aaviku vanematekodus Kuressaares Saaremaa Muuseumi filiaalina Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum.^[2]

26. septembril 1992 asutati Tallinnas Nõmmel Johannes Aaviku Selts. Seltsi juhib Helgi Vihma.

Viited

↑ Kuus auliiget Eesti Kirjanduse Seltsile. Rahvaleht, nr 100, 29. aprill 1940. Lk 8.
↑ Johannes ja Joosep Aaviku Majamuuseum.

Kirjandus

"Üheksa aastakümmet. Pühendusteos Johannes Aavikule". Koostanud Helgi Vihma ja Karl Mihkla. Eesti Raamat, Tallinn 1971.
"1990 Aaviku ja Friedebert Tuglase kirjavahetus". Koostanud Helgi Vihma.
Virve Raag. "The Effects of Planned Change on Estonian Morphology". Acta Universitatis Upsaliensis, Studia Uralica Upsaliensia 29. Uppsala 1998.
Helgi Vihma. "Johannes Aavik ja eesti keeleuuendus: bibliograafia 1901–1996". Johannes Aaviku Selts, Tallinn 2000.
Helgi Vihma. "Põgenik Johannes Aavik (Johannes Aaviku põgenikuelust Nõmmel, Uppsalas ja Stockholmis)". Keel ja Kirjandus 2005, nr 11, lk 913–919.
Kadri Vider. "Eesti esimene keeletehnoloog". Sirp, 24. märts 2008.
Antoine Chalvin. "Johannes Aavik et la rénovation de la langue estonienne". ADEFO/L'Harmattan, Pariis 2010.
"Johannes Aavik. Päevaraamat 1916–1929". Saaremaa Muuseumi Toimetised 8. Ilmamaa, Tartu 2014. ISBN 9789985775103
Kaarina Rein. Lukiaan, Tartar, paimendama: Johannes Aaviku valikud antiikkirjanduse eestindamisel. Tõlkija hääl 2022, nr X, lk 74–90.